seega ka väga haavatav on see meie kaitsekilp. Mis juhtub, kui osoonikiht kahjustub? Osoonikihi kahjustumine ohustab nii keskkonda kui ka inimeste tervist, sest seetõttu jõuab Maale suuremal hulgal ultraviolettkiirgust. Eriti kahjulik on UVB kiirgus, teadlaste väitel toob just selle tugevnemine kaasa suurema haigestumise nahavähki ja silmakaesse; nõrgeneb inimeste immuunsüsteem, mistõttu võivad levima hakata nakkushaigused; tekib senisest enam happelist sudu; langeb toiduteraviljade saagikus jne. USAs on välja arvestatud, et 5%line osoonikihi hõrenemine Põhja Ameerika kohal põhjustaks nahavähki haigestumise suurenemise poolelt miljonilt juhult 12 miljonini. ÜRO aruanne aga väidab, et 1%line osoonikihi hõrenemine tekitab maailmas juurde 100 000 pimedat. Mis osoonikihti kahjustab? Osooni lagundavad eelkõige kloori ja broomi sisaldavad ühendid. Näiteks sisaldavad kloori freoonid, mida 1930. aastatel hakati (erinevate
saabuma käesoleval, 2010.nendal aastal, seega inimkond ja loodus peavad kannatama veel umbes 100 aastat ebanormaalselt õhukese osoonikihi ja tavapärasemast suuremal hulgal maapinnale jõudva ultraviolettkiirguse käes. See tuleneb asjaolust, et freoonid on väga püsivad ained ja nende hävimiseks kulub varieeruvalt mõnest aastas kuni aastakümneteni. Esiteks kahjustab osoonikihi hõrenemine fütoplanktonit, mis on kõigi maailmamere toiduahelate aluseks. (Ponting 2009) Väheneb toiduteraviljade, näiteks riisi, saak. Lisaks on sellel kõigel oluline roll inimese tervisele, nagu igal teisel inimese poolt tekitatud keskkonnakahjustusel, sest osooni kahanemise igale protsendile vastab sama suur protsent pahaloomuliste kasvajate ja silmakae esinemissagedust. Immuunsüsteemide kahjustamise tõttu võivad hakata levima nakkushaigused. Freooonid Freoonid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku ja fluori, paljudel juhtudel ka muud halogeeni enamasti kloori ja vesinikku
lainepikkusega alla 290 nm päikesekiirgus maapinnani peaaegu üldse ei jõua. Kui niisugust kaitset poleks, tapaksid ultraviolettkiired kiiresti kõik elusolendid.Kui atmosfääriosoon kahaneb, siis ultraviolettkiirguse tugevnemise tõttu võiksid teadlaste arvates kaasneda järgmised nähtused:suuremat hulka inimesi hakkavad ohustama nahavähk ja silmakae;tekivad organismide kahjustused planktonis, mis omakorda häirib toitumisahelat ookeanis;soodustub happelise sudu tekkimine;väheneb toiduteraviljade, näiteks riisi, saak;immuunsüsteemide kahjustamise tõttu võivad hakata levima mõned nakkushaigused.Kui paks on osoonikiht 5 Eestis?. Osoonikihi paksus muutub aasta jooksul umbes samal viisil, nagu paljud teised aastaaegadega seotud suurused. Kõige paksem on osoonikiht meie kohal talvel- varakevadel,kõige õhem hilissügisel Osoonikihti kahandavad ained Osoonikihti kahandavad ained sisaldavad kas kloori (Cl) või broomi (Br)
Hirss (Panicum miliaceum) Hirss on väikeseteraline soojalembeline teravili, mis on suure tähtsusega kuivades ja vaestes Hiina, India, Aafrika ja Venemaa piirkondades. Umbes 85% maailma hirsitoodangust kasutatakse inimtoiduks. Kuna hirss ei sisalda gluteeni, siis ei saa sellest valmistada kergitatud leibasid. Küll aga valmistatakse hirsijahust lamedat leiba, kooke, helbeid, pudingeid, suppe, pajaroogasid. Kaer (Avena sativa) Kaer kuulub tähtsamate toiduteraviljade hulka. Maailmas toodetakse ligi 50 miljonit tonni kaera aastas. Inimtoiduks valmistatakse põhiliselt kaerahelbeid. Kaer sisaldab rohkem valku kui nisu, kuid mitte kleepvalku. Seetõttu ei sobi kaerajahu üksinda leivaküpsetuseks. Küll aga valmistatakse kaerajahust 1 küpsiseid ja kooke. Kaera põhiliseks eeliseks peetakse kõrget lahustuvate kiudainete sisaldust, mis aitab
Oluline koht eestlaste maaviljeluses kuulus karale. Kaer on mullastiku suhtes võrdlemisi vähenõudlik, kui vajab küpsetamiseks rohkem aega kui oder. Kaera külvati enamasti vaid võsamaale, sest ta esines kümnisena ka seal, kus rukist ja otra nõuti hinnusena. Kaera kasvati rohkem Lõuna- ja Ida- Eestis, mõnikord isegi rohkem kui otra. Kaerajahust küpsetati leiba, kaeratangudest tehti suppi, kaerast pruuliti õlut, kaer oli hobusesööt. (1) Peale juba nimetatud põhiliste toiduteraviljade kasvatati Eesti ala tatart, ent veel harvemini kui nisu. 16. sajandil on Põhja- Eestis tatrakümnist võetud ainult Padisel. Seevastu Lõuna- Eestis polnud tatrahinnus nii haruldane. On isegi alust arvata, et Saksamaale levis tatrakasvatus Liivimaalt. Varaseim teade tatrakasvatusest Saksamaal pärineb 1436. aastast Mecklenburgist. Ent juba rohkem kui 40 aastat enne seda on teateid tatrakasvatusest Riia ümbruses. (1) 2.2 Kaunviljad
annaabi.ee 
