(Viidalepp, 2000). 2.3 Röövikustaadium Ühemillimeetrise läbimõõduga munadest koorunud esimese kasvujärgu röövikud on umbes kolm millimeetrit pikad, tuhmmustad, hõredalt mustjate lühikeste karvadega kaetud ja sileda, läikivmusta peakapsliga. Toitudes närivad nad lõokannuste lehtede servi ning liiguvad vilkalt nii taimevarsi pidi üles ja alla kui ka maapinnal ühe taime juurest teise juurde. Iseloomulik on nende viibimine toidutaimel ainult söömise ajal ning toitumine üksnes päevavalges. Röövikute kasv looduses kestab umbes neli kuni kuus nädalat, nad kestuvad selle aja jooksul neli korda (Viidalepp, 2000). 2.4 Nukustaadium Mustlaik-apollo nukk on õhukesekestaline, esialgu piimjasvalge ja õrn. Röövikunahk jääb musta karvase puntrana nuku tagakeha tippu ümbritsema. Aja jooksul tumenevad tiivakatete servad ning paar päeva enne liblika koorumist hakkab tiivakiri juba katetest läbi kumama.
Teravilja ripslane vastsed ja valmikud imevad taimemahla pähikutest. Valmik talvitub mullas. 1-2 põlvkonda. Kõrsvilja maakirp mardikas närib lehti. Munad munetakse mulda. Vastsed toituvad kõdust. Aastas 1 pk, talvitub noormardikana taimejäänustel. Harilik viljakukk ja sinine viljakukk munevad kõrreliste lehtedele. Vastsed roodavad lehti ja valmikud närivad lehti. Talvitub noormardikas. Harilik viljakukk nukkub mullas, sinine viljakukk nukkub toidutaimel. Sadulsääsk vagel talvitub mullas. Munad munetakse lehtede ülemisele küljele. Aastas 1 põlvkond. Vaglad liiguvad taimevarre sees, nukkuvad kevadel. Lehevaablane ebaröövik talvitub mullas kookonis. Munevad lehe alumisele küljele. Ebaröövikud toituvad lehtedel, 1 põlvkond. Liblikõieliste kahjurid Oa-lehetäi munad talvituvad puudel ja põõsastel. Äsjakoorunud toituvad algul puudel, põõsastel, hiljem siirduvad kultuurtaimele.
silmatorkav elukas küll leiti kiskja poolt üles, kuid ära teda ei söödud. Hiljem, kui kiskjad olid juba õppinud hoiatusvärvusega saakloomi vältima, võisid algsed mehhaanilise kaitse mehhanismid taandareneda kui kulukad ja mittevajalikud. Kolmandaks võis aposematismi evolutsiooni algtõukeks olla olukord, kus plesiomorfne krüptilisus kadus mitteadaptiivselet põhjustel, näiteks nii, et putukas spetsialiseerus ümber toituma teisele toidutaimele (vt nishi loengut). Uuel toidutaimel ei pruukinud ta sugugi olla enam krüptiline, mispuhul polnud aposematismi evolutsioneerumisega kaotada enam midagi. Neljandas võimalik seletus tugineb kiskja (eelkõige putuktoidulise linnu) psühholoogilistele omapäradele, nt võimalikule neofoobiale (kõige uue kartusele). Nii näiteks pole sugugi võimatu, et esimest aposemaatilist putukat välditi lihtsalt seetõttu, et ta oli teistsugune kui seni linnu toiduks olnud saakloomad, sel puhul võis esimese aposemaadi
annaabi.ee 
