ajalehed igapäev kirjutavad . Kuni ükspäev ema avastas , et ta briljant sõrmus on kadunud . Ma sain kohe aru, et see oli see sama meie kallis naabrimees. Nii hakkasin ma mõtlema . Ega kohe ei saanud ju teda süüdistada! Aga kuna ma olen omamoodi detektiiv , nii siis hakkasin ma asja uurima . Esmaks jälitasin teda tervepäev , hommiku üheksast kuni õhtul kuueni . Sellel ajal külastas ta ajalehe kioskit , kus ostis ta päevalehe , siis külastas ta toidupoodi kus tuli ta suurte toidukottidega . Ning lõpuks külastas ta ülikonna poodi . Tundus , et tulemas on mingi tähtis sündmus või ärikohtumine , kuid ei midagi ta istus nädalaaega lihtsalt kodus. Siis oli tõesti mõte minna politseisse , kuid ma ei saa ju kedagi süüdistada . Kuid ma mõtlesin ja mõtlesin ning lõpuks mõtlesin välja . Lähen uurin ometi kapi ette , ja sealt leidsin ma ... JALAJÄLJED . Jah , neid mul vaja oligi, need on ju naabrimehe omad . Kuna ma olen juba tema jalajälgi juba uurinud siis tundsin
toopaev on vaga kurnav tema jaoks. Sealt moodus ka 42-aastane Jaan, kelle arvates tuleb pidada seda paeva kui koige tahtsam ja erilisem kellegi elus uldse ning nagu Eestil ikka kombeks on. Rohkem me tapsusada ei joudnudki, mida ta selle all motles, sest too pidi kuskile jubedalt kiirustama. Kogudes julgust, keplesime edasi Maxima poe juurde, kus oli tol hetkel usna suur rahvamass valjumas. Nemad olid end korralikult ette valmistamas vabariigi aastapaevaks. Toidupoest valjuti suurte toidukottidega. Loomulikult tundsime huvi selle vastu ning suundusime rahva poole. Kui kuuldi kusimuse esimest poolt, hakati juba suure naeruga jutustama, et vabariigi aastapaev on uks tahtsaim tahtpaev nende elus. Kusisime loomulikult, kuidas nemad seda siis tahistavad ning tuli vurinal pikk vastus proua Lindalt(75.a), mida iga inimene oleks voinud oelda, nimelt, tema arvates tuleb kokku kutsuda terve enda suguvosa, istuda uhiselt lauda ning tuleb kindlasti vaadata ulekandeid telekast, eriti oli massi
Tulevane hambaarst, naeratav sõbralik vene päritolu naine, ei olnud kursis aasta ema konkursi kriteeriumitega, kuid pidas vajalikuks emasid tunnustada. Noor naine, kes algselt oma eesti keele oskuse tõttu kartis vastata, muutus igale küsimusele vastates järjest julgemaks ja avatumaks ning pooldas igati alternatiivse ema konkursi korraldamist üksikemadele. Ta ütles veel lisaks: ,,Emad on emad ja kõik on täisväärtuslikud. Miks üks ema saab ja teine ema ei saa?" Oma toidukottidega Kaubamajas pingi peal istunud vana proua oli veendunud, et üksik- ja mitme lapsega emasid ei peaks võrdselt kohtlema. Aasta ema konkursi reeglitega oli elukogenud pensionär kursis. Ta pidas seaduslikku abielu püha kohuks ning hakkas tänapäeva võrdlema oma lapsepõlve ajaga, kus peeti oluliseks truuduse vandumisi ja usuti, et ainult surm lahutab. Alternatiivse ema konkursi korraldamise kohta lausus vanem naisterahvas: ,,Ei tea mina... Ei ole vaja selliseid asju
juurde Kakumäele. Vahepeal jooksis ta läbi Rocca Al Mare Prisma toidupoest, kust ostis toidumoona, et vennaga talv üle elada. Nuf-Nuf võttis ta lahkelt vastu ja nad jäid hunti ootama. Lõpuks jõudis Edgar Nuf-Nufi pilliroost maja ette. Võsavillem käskis põrsastel onnist väljuda kuid nad ei kuulanud teda. Edgar läks näost punaseks ja oli väga närviline. Tegi ühe hingetõmbe ja puhus suure hooga onni minema. Nüüd oli Nif-Nifil ja Nuf-Nufil häda kaelas. Nad jooksid Prisma toidukottidega rulatajaid täis Vabaduse Väljakust mööda ja jõudsid Solarise kõrval asuva Naf-Nafi hoolikalt ehitatud maja juurde. Nif-Nif ja Nuf-Nuf palusid, et Naf-Naf nad sisse laseks. Naf-Naf oli lahke ja kutsus nad sisse. Nüüd ootasid kolm seapoissi kurja võsavillem Edgarit. Lõpuks ta saabus. Ta oli väga vihane ja kuri. Seegi kord käskis ta põrsastel majast väljuda ja ähvardas vastasel juhul maja ära puhuda. Poisid jäid majja ja hunt üritas mitu korda maja minema puhuda kuid see ei
annaabi.ee 
