oleks piisav ja veaks teda halastades põhja, - et kõigel oleks lõpp. Aga kui ta juba madaliku murdlaineis uppuda ukerdas, hakkas temas kumisema mingi õõnes hääl. - Kuskilt pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks, eviksin pistriku pusstiibu, - kugistaksin hiiri, mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama. Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen - vaene veidravõitu kajakanolk. Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes. Öösel on kajaka koht kaldal ja edaspidi, vandus ta endale, hakkab ta täiesti normaalseks kaldal tukkujaks. Oh, kuidas kõik sellest rõõmu tunnevad! Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik saatusele, mis oli talle selgeks õpetanud madallendude jõude-venimise.
mobiilsuse paindlikkust. (SparkNotes Staff, 2010) Rumalad vanemad on teose oluline motiiv ning ka üks korduvaid probleeme Austeni romaanides. Sir Walteri mõtlematus ja ettevaatamatus kulude ja tulude osas põhjustavad Elliotidele esimese tagasilöögi, kus nad on sunnitud hinnalise Kellynchi mõisa rendile andma ja ise Bathi kolima. Sir Walter ei ole oma tütardele eeskujuks: ta on liiga edev ja enesekeskne, et teha pere jaoks häid otsuseid. Ta on pärandanud oma nn tobeduse nii Anne’i vanemale õele Elizabethile kui ka noorimale, Maryle. Elizabeth jagab isa edevust ja enesekesksust, Mary on aga hõivatud enesehaletsusega ning võtab kõike isikliku solvanguna. Tema lapsed on kontrollimatud, kuna talle ei paku huvi nende õpetamine. Kuigi Anne’il on hea mõistus ja tugev iseloom rumaluse vältimiseks, on tal siiski pereliikmete pärast piinlik. Lapsed, kes peavad toime tulema vastutustundetute või naeruväärsete vanematega, on Austeni romaane läbiv teema
Kalambuur - möödunud sajandil häbiväärne, kuid säilitatud huumoris. Tegelaskuju huumor – väikelaste raamatus vähe. Enamasti 10-12 a ( Alice imedemaal, kiirustav küülik) Lapse ja täiskasvanu huumoritajust Keel kui huumori allikas on laste puhul piiratud. Areng varieerub väga. Üldiselt areng: 3-5.a – nonsensshäälikud, tekstid, õigekiri jne. Tegelaskuju huumor tähtsusetu. Suurena – indiviidi keerukus. Viimasena tobeduse ja ebaratsionaalsuse lisandumine. Inimrumaluse huumor on filosoofiline hoiak, mis tuleneb intelligentsusest ja tasakaalutundest. 29. Muinasjutu olemus ja tema biblioteraapiline mõju (B. Bettelheim jt.) Eesti keelne termin (muinasjutt) viitab minevikus, muistsel ajal toimunule. Muinasjutu kui ühe populaarseima rahvajutužanri iseloomulikeks tunnusteks on: · Imepärase, üleloomuliku ja ebatavalise esinemine · Süžee skemaatilisus, detailide vähesus
annaabi.ee 
