kirjapanijateks olid vagandid. Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga. Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut. Rüütlipoeesia Rüütlipoeesias esineb armastuse teema (südamedaami kultus) Tekstid väga meelelised ning ülistasid naisideaali Rüütlilaulikud Trubaduurid olid Lõuna- Prantsusmaal Truväärid olid Põhja-Prantsusmaal Minnesingerid olid Saksamaal ja Austrias Enamasti olid ise laulude autorid ning esitajad Olid enamasti kõrgest seisusest Särava ande puhul olid ka alamaadel Tänan vaatamast!
retekedele saata. Nad kandsin oma isiklikku relva. 18-20- aastaselt löödi hoolikalt treenitud kannupoisid rüütliks ja nad saadeti maailma õnne otsima ja endale naist valima. Rüütel pidi: Olema heade kommetega, vapper, ustav, valmis kaitsma väeteid. Ohverdama oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel Kõige väärtuslikum oli rüütlitele au. Au haavamist sai maha pesta ainult verega. Rändlaulikud Ränd- ja rüütlilaulikud oli keskajal lossides ja külades rõõmutoojad. Laul põimus: tantsu, näitlemise, nalja, aeroobika ja tantsutrikkidega. Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega: huglaarid, žonglöörid, spielmannid. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kultuur ei sobinud kokku kiriku tavadega. Rüütlilaul Rüütlilaul ehk keskaega õukondlik luule. Sai alguse Prantsusmaalt 11.sajandi lõpul. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11. Sajandi lõpust.
Rüütlilaul levis samuti pikka aega vaid suulisel teel ja kirja hakati seda panema alles hiljem. Peamiselt on säilinud tekstid, mitte viisid, sest viiside meeles pidamine oli edasilauljal ilmselt kergem kui kirja panemine. Rüütlid ja õuedaamid luuletasid ja laulsid üksnes oma õukonna tarbeks. Laiemalt levis nende looming tänu alamast seisusest rändmuusikutele, kes nende laule edasi laulsid. Enamasti olid rüütlilaulikud kõrgemast seisusest, nende hulgas oli kuningaid, hertsogeid, krahve ja ka kõrgvaimulikke. Rüütlilaul ei olnud üksnes meeste kunst, laulikute hulgas oli ka naisi. Rüütlimuusikas olid esikohal kangelaslaulud ja armastuslaulud. Kangelaslaulud idealiseerisid vaprust ning teisi mehelikke ja rüütlitele kohaseid ideaale. Armastuslaulud seostusid rüütlikultuurile omase südamedaami kultusega. Rüütlid pöördusid lauludes oma
Kujunevad ka nootide pikkused, taktimõõt, pausid. 5 joont võeti kasutusele 14. sajandil Ilmalik muusika Levis väljaspool kirikut ja kloostrit (suuliselt) Siia kuuluvad kangelaslaulud, mille meloodia oli lihtne. Neid esitasid rändmuusikud Rändlaulikud. = zonglöörid = menestrelid Nad olid paigast paika rändavad madalast seisusest muusikud, kelle elurõõmus kunst oli oodatud nii külades kui lossides. Esitasid kangelaslaule. Siin põimus näitlemine, laul, pillimäng ja luule. Rüütlilaulikud. Rüütlipoeesia kodumaaks peetakse Prantsusmaad, kus neid nim. trubaduurideks (Lõuna- Prantsusmaa) ja truväärid (Põhja Prantsusmaal). Siia kuulusid kõrgema seisuse esindajad. Sageli peeti omavahel võistulaulmisi. Nende 1-häälses laulus, mis on mõjutusi saanud rändlaulikute lihtsatest lauludest, leidus satiiri, kangelaslugusid ja armastust, mis oli pühendatud nimeliselt oma südamedaami ilu ülistamisele. Nad lõid oma loodud luuletustele ise laulud, mis oli täis
Nn. Guido käsi 12. sajandil ilmusid neumadele kandilised noodipead ja noodimärgid hakkasid tähistama üksikhelide täpseid kõrgusi. Alles nüüd on võimalik laulda noodist tundmatut meloodiat, varem oli noodikiri olnud eelkõige mälule toeks. Esimese aastatuhande algul toimus seega lääne muusikakultuuris väga oluline muutus: suuline muusikakultuur muutus kirjalikuks, seega tekkis eeldus kunstmuusika loomiseks. Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud Muusika, mis kõlas keskajal väljapool kirikut ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutused on pärit 11.- 12. sajandist. Kirja panijate hulgas olid ka vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud.
annaabi.ee 
