1841. aastal võeti kirjanik Prantsuse Akadeemia liikmeks. 1843. aastast alates hakkas Hugo aktiivselt poliitikaga tegelema. Nooruses oli ta konservatiivselt meelestatud, nüüd toetas vabariiki. Napoleon III valitsemisajal 1851. aastal läks ta Brüsselisse pagendusse ja elas 1855. aastast koos Juliette´iga La Manche´i väinas asuval Guernsey saarel. See oli tema loomingu kõige viljakam periood; samuti joonistas ta palju. Peale luuletuste, sealhulgas eriti vihased tiraadid keisri aadressil, ja filosoofilise eepose "Sajandite legend" (1860) kirjutas ta romaanid "Hüljatud" (1862), "Meretöölised" (1866) ja "Inimene, kes naerab" (1869). 1868. aastal suri Adéle. 1870. aastal naaseb Hugo Pariisi. Ta lõpetas oma revolutsiooniromaani "Tapakirbe aastal" (1874). 1876. aastal valiti kirjanik senaatoriks. 1882. aastal suri Juliette, samal aastal ilmus kirjaniku viimane teos, draama "Torquemada". Victor Hugo suri 22. mail 1885. aastal Pariisis.
1841. aastal võeti kirjanik Prantsuse Akadeemia liikmeks. 1843. aastast alates hakkas Hugo aktiivselt poliitikaga tegelema. Nooruses oli ta konservatiivselt meelestatud, nüüd toetas vabariiki. Napoleon III valitsemisajal 1851. aastal läks ta Brüsselisse pagendusse ja elas 1855. aastast koos Juliette´iga La Manche´i väinas asuval Guernsey saarel. See oli tema loomingu kõige viljakam periood; samuti joonistas ta palju. Peale luuletuste, sealhulgas eriti vihased tiraadid keisri aadressil, ja filosoofilise eepose "Sajandite legend" (1860) kirjutas ta romaanid "Hüljatud" (1862), "Meretöölised" (1866) ja "Inimene, kes naerab" (1869). 1868. aastal suri Adéle. 1870. aastal naaseb Hugo Pariisi. Ta lõpetas oma revolutsiooniromaani "Tapakirbe aastal" (1874). 1876. aastal valiti kirjanik senaatoriks. 1882. aastal suri Juliette, samal aastal ilmus kirjaniku viimane teos, draama "Torquemada". Victor Hugo suri 22. mail 1885. aastal Pariisis.
üheksa osa enesearmastust. Ent sel momendil, kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine*, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?»
annaabi.ee 
