kasutatakse tisleritöödel. Paljundatakse seemnetega, annab kännuvõsu ja juurte vigastamise korral ka juurevõsu. Ginnala vaher (Acer ginnala) esineb kõrgema hallikoorelise mitmeharulise püstise põõsana või harva madalama kuni 7 m kõrguse puuna. Looduses on leitud Venemaa Kaug-Idas Mongoolias, Kirde-Hiinas, Korea poolsaarel ja Jaapanis. Võrsed punakad, peened, läikivad, kaetud rohkete koorelõvedega. Võrsed lõpevad 2-3 munaja kuni 0,3 cm pikkuse tipupungaga. Lehed sügavalt kolmehõlmased, kahelisaagja servaga, keskmine hõlm suurem ja pikalt teritunud, pealt paljad, tumerohelised, alt helerohelised, paljad, sügisvärvus karmiinpunane. Õied rohekad või kollakad, lõhnavad, püstistes pööristes, 20...60 kaupa. Viljad roosad, 2...3 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud. Kasutatakse väga sageli haljastuses, vähenõudlik, põuakindel, dekoratiivne ja noorelt kiirekasvuline liik
läänes, eelistades niiskemaid kasvualasid. Lühikese elueaga, saades 80...100 aastat vanaks, linnatingimustes võib vanus olla vaid kuni 35...50 aastat. Tsoon III-V. 1688. 17 Võrsed: sinakad, kaetud härmatisega (eriti isastaimedel), koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed: paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed 5...13 x 2,5...7 cm, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, nõrgalt südaja, ümara kuni laikiilja alusega, noorelt mõlemalt küljelt karvased, hiljem paljad, leheroots 6...10 cm pikk, lehtede sügisvärvus kollane. Õied: õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad, IV. Viljad: 3..
Ameerika idaosa jõgede orgudest, järvede kallastelt, tungides üle Kaljumäestiku kuni Vaikse ookeani rannikuni läänes, eelistades niiskemaid kasvualasid. Lühikese elueaga, saades 80... 100 aastat vanaks, linnatingimustes võib vanus olla vaid kuni 35...50 aastat. Tsoon III-V. 1688. Tunnused: Võrsed: sinakad, kaetud härmatisega (eriti isastaimedel), koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed: paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed 5...13 x 2,5...7 cm, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, nõrgalt südaja, ümara kuni laikiilja alusega, noorelt mõlemalt küljelt karvased, hiljem paljad, leheroots 6...10 cm pikk, lehtede sügisvärvus kollane. Õied: õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad, IV. Viljad: 3..
ümberistutamata taimed) võivad olla nii paljasjuurelised, kui konteinertaimed (suletud juurekavaga taimed) või ka loodusest võetud mullapalliga taimed. Loodusest kogutud taimed peaksid olema hea juurekavaga; mitte liivaselt maalt ( mullapall pudeneb kergelt laiali); heades valgustingimustes kasvanud; terved ja hästiarenenud. Kvaliteetne paljasjuureline taim on: · roheliste okaste või lehtedega; · selgelt väljakujunenud ladvakasvu ja tipupungaga; · sirge tüvekesega; · hästi arenenud juurekavaga; · mehhaaniliste vigastusteta; Kvaliteetne suletud juurekavaga taim on : · roheliste okaste või lehtedega; · selgelt väljakujunenud ladvakasvu ja tipupungaga; · mehhaaniliste vigastusteta; · turbamättast väljaulatuvate juurteta; · niiske turbamättaga; · ühekaupa turbamättas. Istutamise aeg on alati õigem kevadel, nii väldime taimede hukkumist
annaabi.ee 
