Lasta uuritav vesi läbi Na-kationiitfiltri ning koguda pehmendatud vesi keeduklaasi. Määrata pehmendatud veet jääküldkaredus ja hinnata filtri efektiivsust. 1. Pipeteerida 100ml pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi, mida on eelnevalt loputatud pehmendatud veega. Lisada 5ml puhverlahust ja noaotsatäis ET-00-i. 2. Seadistada töökorda lahjema 0,005M trioon-B lahusega bürett ning tiitirda, kuni viimase tilgaga värv püsima jääb. Tiitrimiseks kulunud 0,005 triloon-B 0ml Kuna lahus värvi ei muutnud siis on Na-katioonfilter väga efektiivne, sest lahuses enam Ca2+ ja Mg2+ - ioone ei leidu. Mõnel juhul võib lahus värvuda siniseks juba indikaatori lisamisel. Mida saab sellest järeldada? Kooniline kolb on kehvasti pestud ja sisaldab väikestes kogustes triloon-B, mis on seostunud kõigi Ca 2+ ja Mg2+ - ioonidega, ning moodustubki sinine värvus. Sulfaatiooni konsentratsiooni määramine
SnCl2 + 2NaOH → Sn(OH)2 +2NaCl Sn(OH)2 + 2NaOH → Na2[Sn(OH)4] Lisan seda lahust uuritavale sademele. Moodustub hallikas lahus, mis tõestab vismuti ioone. 3Na2[Sn(OH)4] + 2Bi(OH)3 → 2Bi + 3Na2[Sn(OH)6] Cu2+-ioonide tõestamine Tsentrifugaat on sinise värvusega, seega lahus tõenäoliselt sisaldab vase ioone tekkinud [Cu(NH3)4]2+ kompleksiooni tõttu, kuid see pole piisavalt suure tundlikkusega. Viin läbi tõestuse kollase veresoolaga. Hapestan tsentrifugaati 2-3 tilgaga 2M HCl-ga ja lisan 2-3 tilka K 4[Fe(CN)6] lahust. Algselt sinine lahus värvus happe lisamisel värvituks ning seejärel punaseks. [Cu(NH3)4]2+ + 4H+ → Cu2+ + 4NH4+ 2Cu2+ + [Fe(CN)6]4- → Cu2[Fe(CN)6] ↓ Cd2+-ioonide tõestamine Lisasin tsentrifugaadile difenüülkarbasiidi, mille tagajärjel tekkis punakas-violetne sade. Ioone saab tõestada ka kollase veresoolaga, kusjuures tekib valge sade, ning TAA-lahusega, mis kuumutamisel annab oranži sademe, milleks on CdS.
Et see reaktsioon õnnestuks, pidi enne sahharoosi hüdrolüüsima ehk lisama 1 tilga HCl ja seejärel kuumutama. Siis ta laguneks glükoosiks ja fruktoosiks, mis on taandavad suhkrud, siis reaktsioon õnnestuks. Pildil on sahharoos, millesse on lisatud tilk HCl, vasakul, ja sahharoos, milles ei ole tilka HCl, on paremal. Katse pidi õnnestuma vasakpoolses, HCl tilgaga katseklaasis. 1.2.5 Barfoed' reaktsioon Suhkrute reaktsioon Barfoed' reaktiiviga [vask(II)atsetaadi Cu(CH 3COO)2 lahus äädikhappes] võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon Barfoed' reaktiiviga, nii nagu Fehlingi reaktiivigagi, annab punase vask(I)oksiidi Cu 2O sademe. Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ning ühte valatakse 1 ml monosahhariidi lahust
Et see reaktsioon õnnestuks, pidi enne sahharoosi hüdrolüüsima ehk lisama 1 tilga HCl ja seejärel kuumutama. Siis ta laguneks glükoosiks ja fruktoosiks, mis on taandavad suhkrud, siis reaktsioon õnnestuks. Pildil on sahharoos, millesse on lisatud tilk HCl, vasakul, ja sahharoos, milles ei ole tilka HCl, on paremal. Katse pidi õnnestuma vasakpoolses, HCl tilgaga katseklaasis. 1.2.5 Barfoed' reaktsioon Suhkrute reaktsioon Barfoed' reaktiiviga [vask(II)atsetaadi Cu(CH 3COO)2 lahus äädikhappes] võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon Barfoed' reaktiiviga, nii nagu Fehlingi reaktiivigagi, annab punase vask(I)oksiidi Cu 2O sademe. Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ning ühte valatakse 1 ml monosahhariidi lahust
Emulsioonide korral võivad mõlemad vedelikud olla nii dispersioonikeskkonnaks kui ka dispersioonifaasiks. Emulsioonide tüübid: vesi õlis (v/õ) (õ/v) ja õli vees Emulsiooni tüübi määramiseks kasutatakse järgmiseid meetodeid: 1) Segamismeetod (lahjendamismeetod). Jälgitakse, kas plaadile asetatud emulsiooni tilk ühineb vee- või õlitilgaga. Ühinemine toimub selle tilgaga, kumb neist on keskkonnaks. 2) Värvimismeetod. Emulsioonile lisatakse värvainet, mis lahustub ainult ühes faasis. Vaadeldes mikroskoobiga emulsioonitilka, saame kindlaks määrata, kumb faasidest on värvunud ning teha sellest järelduse emulsiooni tüübi kohta. 3) Elektrijuhtivuse meetod: emulsiooni õ/v elektrijuhtivus on määratud vesilahuse juhtivusega ning on seetõttu küllaltki kõrge ja mõõdetav. v/õ tüüpi emulsiooni
nimetatakse õliks sõltumata tema täpsest keemilisest koostisest. Emulsioonide korral võivad mõlemad vedelikud olla nii dispersioonikeskkonnaks kui ka dispersioonifaasiks. Emulsioonide tüübid: vesi õlis (v/õ) ja õli vees (õ/v). Emulsiooni tüübi määramiseks kasutatakse järgmiseid meetodeid: 1) Segamismeetod (lahjendamismeetod). Jälgitakse, kas plaadile asetatud emulsiooni tilk ühineb vee- või õlitilgaga. Ühinemine toimub selle tilgaga, kumb neist on keskkonnaks. 2) Värvimismeetod. Emulsioonile lisatakse värvainet, mis lahustub ainult ühes faasis. Vaadeldes mikroskoobiga emulsioonitilka, saame kindlaks määrata, kumb faasidest on värvunud ning teha sellest järelduse emulsiooni tüübi kohta. 3) Elektrijuhtivuse meetod: emulsiooni õ/v elektrijuhtivus on määratud vesilahuse juhtivusega ning on seetõttu küllaltki kõrge ja mõõdetav. v/õ tüüpi emulsiooni
1. Värvuse puudumine - võib eeldada Cr+3 ja Cu+2 puudumist. 2. Kollane või kollakaspruun värvus - võib eeldada Fe+3 olemasolu. 3. Kahvaturohekas värvus - võib eeldada Fe+2 või Cu+2 olemasolu. 4. Tumeroheline värvus - võib eeldada Cr+3 või Cu+2 olemasolu. 5. Sinine värvus - võib eeldada Cu+2 olemasolu. 6. Sinakasvioletne või lillakassinine värvus - võib eeldada Cr+3 olemasolu. Veel mõningaid eelkatseid. Vii läbi uuritava lahuse mõne tilgaga. 1. 2M HCl toime - sademe puudumine tõestab Ag+ ja Hg2+2 puudumise. 2. 1M H2SO4 toime - sademe puudumine tõestab Ba+2,Sr+2 ja Pb+2 puudumise.Sademe puudumisel lase lahuse tilgal klaasplaadil veidi kuivada ja vaata siis mikroskoobi all.Nõeljate kristallide puudumine tõestab ka Ca+2 puudumise. I - V rühma katioonide segu analüüsi käik. 1. Eralda V rühm ja analüüsi sade. 2. Tsentrifugaadist eralda IV rühm ja analüüsi sade
orgaaniline vedelik, mida nimetatakse õliks sõltumata tema täpsest keemilisest koostisest. Emulsioonide korral võivad mõlemad vedelikud olla nii dispersioonikeskkonnaks kui ka dispersioonifaasiks. Emulsioonide tüübid: vesi õlis (v/õ) ja õli vees (õ/v) Emulsiooni tüübi määramiseks kasutatakse järgmiseid meetodeid: 1) Segamismeetod (lahjendamismeetod). Jälgitakse, kas plaadile asetatud emulsiooni tilk ühineb vee- või õlitilgaga. Ühinemine toimub selle tilgaga, kumb neist on keskkonnaks. 2) Värvimismeetod. Emulsioonile lisatakse värvainet, mis lahustub ainult ühes faasis. Vaadeldes mikroskoobiga emulsioonitilka, saame kindlaks määrata, kumb faasidest on värvunud ning teha sellest järelduse emulsiooni tüübi kohta. 3) Elektrijuhtivuse meetod: emulsiooni õ/v elektrijuhtivus on määratud vesilahuse juhtivusega ning on seetõttu küllaltki kõrge ja mõõdetav. v/õ tüüpi emulsiooni
seebi). Näiteks pahtel, värvid, kohvi. Emulsioonid, tingimused Emulsioonid on VEDEL VEDELAS. Disp keskkond on ühes tükis, teine vedelik aga tilkadena, vedelikud peavad olema mittelahustuvad (,,õli" ,,vesi"). Emulsioonis võib disp. keskkond või disp. aine olla erinev. Emulsioonide tüübid esimene jaotus, nende eristamise viisid Emulsioonid jaotuvad vesi õlis ja õli vees. Nende eristamiseks on segamismeetod. Järgitakse kumma aine tilgaga ühildub emulsiooni tilk. Kui õliga, siis dispersioonikeskkond on õli, kui veega, siis dispersioonikeskkond on õli. Värvimismeetodis lisatakse sellist värvainet, mis lahustub kas ainult õlis või vees. Siis uuritakse mikroskoobis Elektrijuhtivuse meetodis on vesi õlis väga väikesega, õli vees palju suuremaga Teine jaotus Kontsentratsiooni järgi Madala kontsentratsiooni korral on kõrge dispaste, tilgad väiksemad. Tilkade agregeerumine toimub kiiresti
annaabi.ee 
