Rahvarõivad ja Muhu tikand Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ...
Fliis - paks ja pehme karvastatud polüesterriie Frotee - aasakestega kartud hästi vett imav puuvillane riie Gabardiin - toimse sidusega villane või poolvillane ülikonna- või kostüümiriie Impregneer - vetthülgav riie, mis on immutatud spetsiaalsete ainetega Jute - selgesti loetavate lõngadega jämedakoeline käsitööriie Kanvaa - tugevasti tärgeldatud, hõreda koega tikkimisel tarvitatav riie, mille niidid tõmmatakse pärast tikandist välja Katteriie - see osa riidest, mis pööratakse hõlma või mõne muu detaili äärest pahemale poole, vajalik kinnise töötlemisel Krepp - märjana tugevasti kokku tõmbuv krobeline riie, enamasti siid aga ka villane Lainekrepp - krobeliste triipudega puuvillane riie, mida ei pea triikima Lamee - ühelt poolt pisut krobeline, teiselt poolt läikiv väga sileda pinnaga riie Liimiriie - spetsiaalne liimikihiga riie, mis pressitakse rõivaosade tugevdamiseks riide pahemale poolele
Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad näivad olevat kodunenud just Kesk-Eestis ja jällegi Viljandimaal. Etniline külg määrabki mitte ainult iga maa kunstikultuuri minevikuväärtused, vaid ka oleviku ja tuleviku; selle, kas vastava maa ja rahva kunst tänapäeva keerukates arengutingimustes elab ja kas ta jääb kestma ka tulevikus. Tänapäeval on Leida Kirst andnud välja mitu raamatut Muhu tikandist ning ilmunud on ka erinevaid teoseid Lihula lilltikandist. KASUTATUD KIRJANDUS: Kivilo, Liivia. 1992. ,,Lilltikand". Tallinn: Valgus. Vunder, Elle. 1992. ,,Eesti rahvapärane taimornament tikandis". Tallinn: Kunst.
ristkülikukujulisest riidetükist, nn klaarriidest, pikkus 77 cm ja allääre laius 96 cm. Värvli laius on 2 cm, värvliriide vahele on peenelt kurrutatud põlle ülaäär. Ülaääre laiuseks jääb 25 cm. Põlle allääres on pahemal pool 0,5 cm laiune palistus. Vahetult peale palistust on 8 2,5 cm kõrgune aedpistete rida punasest puuvillasest ja villasest lõngast. Tikand kujutab nelja ühesugust umbes 16 cm kõrget lillemotiivi. Tikandist 3 cm kõrgemal algab 1 cm laiune põiki põlle kulgev lappvolt, millest 3 cm kõrgemal on teine ja sellest veel 3 cm kõrgemal kolmas samasugune volt. See põll on tehtud Ambla kihelkonnas Nõmmeküla vallas Loodevälja külas 1860. aastal ja ta hakkas moest kaduma 1890. aastal. Pidulik põll on soovitav teha nii pikk, et see jääks seelikust umbes 10 cm lühem. Põllepaelte otsad ei jäänud seljale rippuma. Põllepaelad on soovitav õmmelda nii pikad,
annaabi.ee 
