Liblikalised 2007 Liblikad (1) Liblikalised jagatakse suurliblikateks ja pisiliblikateks. Suurliblikad on kõige paremini uuritud putukarühm Eestis. Eestis on leitud 2016 liiki liblikaid, neist 934 suurliblikaid. Eestis enamlevinud päevaliblikad on pääsusaba, lapsuliblikas, suur kapsaliblikas. Ööliblikateks on levinud kõige enam öölased, mis sisaldab metsa-, aia ja põllukahjureid. Liblikad (2) Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Liblikad arenevad täismoondega. Päevaliblikad Päevaliblikate tiibade alakülg on tumedam. Kokkupandud tiibadega liblikas sarnaneb taimelehele ja jääb märkamatuks. Päevaliblikatel on tundla tipp nupuga. Hämarikuliblikad
Paljud on putukariigis ka kiskjad:suur õiesikk on taimtoiduline, sitasitikas elatub orgaanilistest jäänustear, rohutirts on taimtoiduline, ritsikad on loomtoidulised ja nad on rohutirtsudest palju suuremad ja ämblikud on ka loomtoidulised. Päevaevaliblikadä- tiiva muster on kirkavärniline.Neile meeldib lennata päikse paistelistel päevadel. Hämarikuliblikate- tiivamuster on harilikult tuhmimates toonides kui päevaliblikal.Nende keha on töntsakas.Päeval on nad liikumatud, aga nad lähevad toitu otsima alles hämariku saabudes. Ämblike ei peeta putukateks kuna neilon 8 jalga ag aputukatel on 6 jalga. ----------------------------------------------------------------- Tüüpilised linnuliigid on :kiivitaja, nurmkana ja tuuletallaja. Kiivitaja sööb :putukad, vihmaussid ja muud pisiloomad.
Väiksel-kapsaliblikal võib suvel olle kuni kolm põlvkonda. Teine ja kolmas põlvkond on enamasti arvukamad kui esimene. (Viidalepp, Remm 1996: 203) Väike-kapsaliblikas 29.06.2013 2.8. Naeriliblikas (Pieris napi) Naeriliblikas on Lääne-Euraasia liik, mis on idas levinud Baikali järveni. Eestis on ta tavaline liik ning levinud kõikjal avamaastikul, hõredates metsades, sihtidel ja raiesmikel. Eelmisel suvel oli naeriliblikaid minu kodukohas rohkelt. Tiibade siruulatus 3,9-4,8 cm. Tiivamuster sarnaneb väiksele-kapsaliblikale. Tagatiibade alakülg on kollakas- või valkjashall. Tiivasooned on laialt 14 hallikalt tolmunud. Tema tiivakiri on hallikam kui väiksel-kapsaliblikal. Naeriliblikal on enamasti kolm põlvkonda. Esimesed liblikad hakkavad lendlema aprillis või mai alguses ja viimaseid võib kohata oktoobri kuuni. Kolmas põlvkond on ainult osaline ja vähearvukas. Röövikud on leherohelised
toitumisest, temperatuurist jne, fenotüübi kujunemisel võib olla oluline roll evolutsiooniliste protsesside kujunemise jaoks. Klassikaline evolutsiooniteooria näeb muutuste lähtekohana geneetilisi mutatsioone, aga evolutsiooniline arengubioloogia: nt kuidas üks geen võib teist pärssida, mitme geeni koosmõju, mil viisil geneetilist infot rakus loetakse, kuidas see võib olla sõltuv keskkonnatingimustest jne. Nt väga erinevad liblikaliigid (füsioloogiliselt selgelt erinevad), aga tiivamuster teatud kohas täpselt sama – on näidatud, et lokaalsed keskkonnatingimused suudavad muuta arenguradasid, kuidas organism antud keskkonnas kujuneb – indiviidi enda roll antud keskkonnas tõuseb oluliselt. Baldwini efekt: evolutsioon saab mõju avaldada ainult neile tunnustele, mida ta kasutab oma elutegevuses (nt on lind, kellel tugev nokk, millega saaks purustada seemneid, aga see lind hoopis sööb puuvilju, siis looduslik valik ei saa mõju
annaabi.ee 
