ja põdes samal ajal ka kliinilist depressiooni. Tal vedas, kuna tal olid ka inimesed ja asjad, mis tasakaalustasid teda näiteks tasakaalustas ta poliitiline konkurent David Lloyd George. On hämmastav, kui noorelt on surnud paljud geeniused: Mozart (36-aastaselt), Schubert(31-aastaselt), Chopin (39-aastaselt), Bizet (37-aastaselt), Poe(40-aastaselt), Puskin (37- aastaselt), Lermontov (26-aastaselt) jne. Surmade põhjused on olnud näivalt erinevad (enesetappudest alates ja tiisikusega lõpetades), tegelikult aga on tegemist olnud depressiooniga. Võttes näiteks kasvõi näiliselt vägivaldse juhtumi nagu kahevõitlus(selle tõttu suri näiteks Puskin). Tegelikult oli aga tegemist depressiivse enesetapuga. Kuna näiteks oli ta oma elu viimasel pooleteiselaastal esitanud juba kaks väljakutset, millest mõlemast keelduti. Puskin ei jätnud seda nii ja esitas ka kolmanda väljakutse, kuna depressiivne tunne otsis aga endistviisi väljundit. Ning kui
Ilukirja filosoofia. Käekiri lk 37-38; 30 Vürst kirjutas kesaegses vene kirjas : oma käega alla kirjutanud kloostriülem Pafnuti. 14 saj koopia. Siis kirjutas jämedas pr. Ümarkirjas eelmisest saj. Inglise ilukiri, mis oli elegantne. Enne seda sõjaväekantsöei kiri, mis oli omapärane. Tunneb erinevate kirjade omadusi ja välimust. Hoogne joon. 9. Marie lugu. Lapsed-täiskasvanud Marie oli Mõskini külast. Ta ema oli vana ja pidas poodi.marie oli u 20 a, kõhna ja nõrga tervisega, tiisikusega. Kord võrgutas prantslane ta ära, võttis kaasa ja jättis siis maha. Kui ta tagasi tuli, võeti ta viha ja põlgusega vastu, esimesena hakkas teda mõnitama ta ema ning seejärel kogu küla. Kõik kogunesid kokku, Marie nuttis maas, kõik sõimasid ja naersid ta üle. Ema oli haige ja Marie põetas teda, see aga oli kuri ja ei öelnud kordagi talle midagi head. Varsti suri ära. Süüa ta ei saanud ja tööd ka mitte, käis paljajalu ja köhis verd. Isegi lapsed mõnitasid ja sõimasid teda
valitsejast. Teisest küljest tuleb jälgida, et nõrgeimad toetades nad liiga tugevaks ei kosuks, sest siis võivad nad valitsejale ohtlikuks muutuda. Valitseja ei pea tähelepanu pöörama mitte ainult tänase päeva muredele, vaid ta peab suutma ka ette aimata tulevasi ja püüda neid osavalt vältida, sest oma ülesannetest kõrvale hiilides ootab teda ees kindel troonilt kukutamine. Machiavelli võrdleb seda tiisikusega, alguses on haigust kerge ära hoida, aga raske ära tunda, seevastu aja jooksul muutub tõbi hõlpsasti ära tuntavaks, kuid raskesti ravitavaks. Inimesi keda aidatakse liiga tugevaks saada võivad meie heatahtlikkust kurjalt ära kasutada ja ise võimu enda kätte haarata. Omandamis- ja saavutamiskihku peab Machiavelli loomulikuks ja tavapäraseks, kuid silmas tuleb pidada oma võimalusi nende soovide rahuldamisel, sest liiga ahneks muutudes võib ilma jääda kõigest