Kuus päeva paastusin ja müüsin Hanged, sügavad hanged kõik,mis veel müüa laskis end: - räästale tõstnud on ninad. tõin fraki, puhastasin küüsi, Aedkuuse silmile langend lõi verre uhke tantsulend. valendav müts. Õhk veeretab nurmede linal Ma külastasin kinokasti, küünlakuu päikese sütt. kus peeneks lihvit iga poos, ees peegli harjutasin maski, - Küla külmast on keras, nüüd tiirlen ballil lõgihoos. surudes hangede alla. Lõikavast valguseterast Meid võlub Veenus hõbekingis, vidutab silm. kel seljalõikes viimne piir, - Keskpäeval ju pudeneb valla ea hoolsalt tasandanud mingid katuselt esimene tilk. ning rasvalõhna viind Coty. Langeb, hääletult langeb, - Keskööni käitume kui krahvid, süda kui tuigataks kaasa.
valitsuskepi all. Kuidas on lood aga tänapäeval? Inimkonna areng, teadusliku nimega evolutsioon on siiani kestev protsess, mis on meid neandertali tasemelt muutnud selleks, millised oleme tänapäeval. Ehk peaks siinkohal aga hoopis püstitama küsimuse : kas pole meie, praeguse aja inimesed hullemad veel, kui olid äsjamainitud eelkäijad? Palju on elanud ilmas inimesi enne mind, mu perekonda ning enne kõiki teisi, kellega koos siin planeedil Maa arutult mööda päikesesüsteemi tiirlen. Teada on ka see, et varasematel aegadel pidas inimene loodust enese üle valitsejaks kuna paljudele tänapäeval iseenesest mõistetavatele loodusnähtustele ei osatud selgitusi anda. Tänu sellel oldi ka looduse suhtes aupaklikud. Inimkond arenes ning samamoodi teadus koos tehnikaga. Kõik vanad müstilised looduses toimuvad asjad on leidnud enesele seletuse ning mis sellest hullem inimene on looduse enese heaks tööle pannud
Kuus päeva paastusin ja müüsin Hanged, sügavad hanged kõik,mis veel müüa laskis end: - räästale tõstnud on ninad. tõin fraki, puhastasin küüsi, Aedkuuse silmile langend lõi verre uhke tantsulend. valendav müts. Õhk veeretab nurmede linal Ma külastasin kinokasti, küünlakuu päikese sütt. kus peeneks lihvit iga poos, ees peegli harjutasin maski, - Küla külmast on keras, nüüd tiirlen ballil lõgihoos. surudes hangede alla. Lõikavast valguseterast Meid võlub Veenus hõbekingis, vidutab silm. kel seljalõikes viimne piir, - Keskpäeval ju pudeneb valla ea hoolsalt tasandanud mingid katuselt esimene tilk. ning rasvalõhna viind Coty. Langeb, hääletult langeb, - Keskööni käitume kui krahvid, süda kui tuigataks kaasa.
"Sügisball" 1934 Kuus päeva paastusin ja müüsin kõik, mis veel müüa laskis end: - tõin fraki, puhastasin küüsi, lõi verre uhke tantsulend. Ma külastasin kinokasti, kus peeneks lihvit iga poos, ees peegli harjutasin maski, - nüüd tiirlen ballil lögihoos. Meid võlub Veenus hõbekingis, kel seljalõikes viimne piir, - ea hoolsalt tasandanud mingid ning rasvalõhna viind Coty. Keskööni käitume kui krahvid, kätt musutama kipub keel, all kõrtsis koduküla larhvid me segi lööme koidu eel.
annaabi.ee 
