Piret Raud, Milvi Panga ja Siiri Laidla. Meie juurest lahkunud Ott Arder ja Henno Käo raamatutest on ilmunud nii kordustrükke kui ka uusi väljaandeid. Henno Käo elulähedasem raamat „Mina, emme ja teised“ on pere- ja koolielu kujutus. Leelo Tungal kirjutas raamatut „Seltsimees laps“. Suurepäraste pildiraamatutena on välja antud erinevaid muinasjutte milles üks lugu on läbi terve raamatu väikestes tekstiannustes. Võib tuua Ellen Niidu „Imeline autobuss“ kui ka Leida Tigase „Vares keedab hernesuppi“. Iseäraliku elukogemuse ja mõne valdkonna väga hea tundmisega rikastavad lapsi Juhan Pütsepp, Jaanus Vaiksoo ja Katri Smitt. Tänu lastekirjanduse võistlusele on esile tulnud Tiia Selli ja Ingrid Gilts-Nittim. Üheks mõistatuslikumaks ja olulisemaks raamatuks peab Mare Müürsepp „Kadunud lapsepõlve saladusi“. Uus nähtus on lastekirjanduse tihe seos televisiooniga, kus lasteraamatute põhjal valmivad multifilmid
Varasema lastekirjanduse ärakeelamine, fantaasia ja muinasjutu kahtluse alla seadmine. Esiplaanil ideoloogiline kasvatus ja tendentslik sotsrealism. Positiivsus ja negatiivsus – eeskujud ja vaenlased. Nõukogude tõlkekirjanduse mõju: A.Gaidar „Timur ja tema meeskond“, V.Gubarev „Pavlik Morozov“; lasteperioodika osa nõukogulikus kasvatuses. Pioneer, Säde, Stalinlik Noorus. Aino Tigase „Keerdsõlm“ (1948), „Meid kutsub signaal“ (1953) jt pioneerijutud. Lähem ja kaugem ajalugu: Aadu Hint „Vesse poeg“ (1948), Leida Tigane „Vanaema maja“ (1948), Lall Kahas „Sõbrad“ (1949). Loodus- ja loomajutud. R.Roht “„Ahnuse palk“ (1947), „Mäger Urask“ (1947), Johannes Kallak raamatutes “Tedrepoeg Pii-Pii” (1946), “Summ-Summ” (1947), „Tiit ja siilirahvas“; popuraarteaduslik oli A
hädaolukorras. Nendes kasutatakse intervjuusid lastega, reportaaže ja muid võtteid kus antakse edasi laste enda mõtteid ja tundeid. Üldisema arusaama järgi ei jagune raamatud laste- ja mittelasteraamatuteks vaid muude tunnuste järgi. Suurepäraste pildiraamatutena on välja antud erinevaid muinasjutte milles üks lugu on läbi terve raamatu väikestes tekstiannustes. Välja võib siinkohal tuua Ellen Niidu „Imeline autobuss“ kui ka Leida Tigase „Vares keedab hernesuppi“ Piret Raud ja Ülo Pikkov on jõulised pildiraamatukultuuri edasi arendajad. Pildiraamat on see, kus pilt jutustab ja viib lugu edasi. Sõnu on sellises raamatus väga vähe või need hoopis puuduvad. Mare Müürsepa sõnul on meil palju häid illustraatoreid keda Eesti Lastekirjanduse Keskus nähtavamale toob. Oma iseäraliku elukogemuse ja mõne valdkonna väga hea tundmisega rikastavad lapsi Juhan Pütsepp, Jaanus Vaiksoo ja Katri Smitt.
annaabi.ee 
