reageerides anda kantserogeenseid nitrosoamiine. · Vaatamata sellele on nitritite kasutamine lubatud, kuna antibakteriaalset toimet peetakseolulisemaks kui nitrosoamiinide tekke ohtu. · Nitrosoamiinide teket püütakse pärssida lihatoodetesse C- ja E- vitamiini lisades. · Konservantidest on tervisele ohtlikud importpuuviljade pritsimiseks kasutatavad difenüül (E 230), ortofenüülfenool (E 231), naatriumortofenüülfenool (E 232) ja tiabendasool (E233). · Üsna sageli põhjustavad allergiat ka sünteetilised antioksüdandid, nagubutüülhüdroksüanisool (E 320) ja butüülhüdroksütolueen (E 321). · Tuntud konservandid on sorbiin- ja bensoehape ning nende soolad, mida leidub ka mõnedes marjades. Antioksüdandid · Rasvade stabiliseerimiseks toidus kasutatakse antioksüdantidena gallaate (PG, OG, DG)ning butüülhüdroksüanisooli ja tolueeni (BHA, BHT). · Laialdaselt kasutatakse antioksüdantidena
võlupunane (E129), briljantmust (E151) ja pruun HT (E155). Sünteetilised värvained ongi potentsiaalselt kõige ohtlikumad lisaained üldse. See tähendab, et nad võivad (kuigi alati ei pruugi) tekitada mõnel inimesel tervisehäireid. Tavaliselt on neid lisaaineid erksavärvilistes maiustustes. Konservantidest on tervisele ohtlikud importpuuviljade pritsimiseks kasutatavad difenüül (E230), ortofenüülfenool (E231), naatriumortofenüülfenool (232) ja tiabendasool (E233). Üsna sageli põhjustavad allergiat ka sünteetilised antioksüdandid, nagu butüülhüdroksüanisool (E320) ja butüülhüdroksütolueen (E321). Lisaaine võib osutuda allergeeniks, kutsudes sünteetiliste lisaainete suhtes ülitundlikel inimestel esile allergia. Et ülitundlikel inimestel võivad allergiat tekitada ka puhtsünteetiliste lisaainete hulka mittekuuluvad lisaained, siis tasuks teada ka teisi võimalikke allergeene: sorbiinhape (E200), sorbaadid (E201 E203),
Analüüsiobjektid on enamasti liiga suured, et neid tervenisti analüüsida (nt kui soovime analüüsida vee kvaliteeti Emajões või suurt partiid apelsine), seetõttu võetakse analüüsiobjektist proov. Prooviks nimetatakse analüüsiobjekti seda osa, mida kasutatakse analüüsil, nt võetud pudelitäis vett või partiist välja valitud kolm apelsini. Analüüt on aine, mille sisaldust analüüsiobjektis määratakse, nt tiabendasool puuvilja puhul või vask metallisulamis. Analüüt võib olla nii element (nt joogivee kaaliumisisaldus), ioon (juurvilja nitraadisisaldus), molekul (askorbiinhape puuviljas, benseen bensiinis), ainete kogum (nt leiva kiudainesisaldus). Samas ka nt kroomi võib määrata erinevalt, kas kroomi üldsisaldust vees, kroom IV sisaldust vees või kromaatiooni CrO42- sisaldust vees. Cr(IV) esineb vees peamiselt kahe ioonina: kromaatioon CrO42- neutraalses ja aluselises keskkonnas,
annaabi.ee 
