steppides esile tõusnud Partia kuningale Mithridatesele. Seleukiidide riik piirdus nüüd peamiselt Süüriaga ja oli senise suurvõimu kaotanud. Samal ajal võeti Makedoonias ja Kreekas ette viimased katsed Rooma ülemvõimust vabaneda. Makedoonias esines keegi Andriskos Perseuse poja Philopposena ja õhutas 149. a. oma kaasmaalased Rooma-vastasele ülestõusule. Selle mahasurumise järel 148. a. allutasid roomlased Makedoonia otseselt oma riigile, kujundades sellest Thessalonikes resideeruva prokonsuli (asekonsuli vt allpool) poolt valitsetava provintsi. See samm tähistas olulist muutust Rooma poliitikas ida-alade korraldamisel lahtiütlemist senisest tuginemisest sõltlasriikidele. Kreekas tekkisid probleemid Sparta lahulöömisest Ahhaia liidust. Kui ahhaialased Rooma heakskiitu ära ootamata Spartat taasalistama hakkasid, asusid roomlased Sparta poolele, käskides ahhaialastel viimasele lisaks anda käest teisigi linnu, nende seas Korintose
Milaano piiskop Ambrosius taotles 4. sajandi lõpus kiriku autonoomiat vaimsetes asjades. Ta lõi pretsedendi, mida hiljem tihti argumendiks toodi. Vaimsetes asjades omab kirik meelevalda kõikide kristlaste üle, keiser kaasaarvatud. Keiser on kiriku sees, mitte selle üle. Piiskopid otsustavad keisrite üle, mitte vastupidi. Moraaliküsimustes on vaimulikel juhtidel kohustus, mitte vaid õigus, manitseda keisrit. Muidu kristlane kuuletub tsiviilvõimule. Ambrosius sundis keiser Theodosiust Thessalonikes korraldatud veresauna pärast kiriklikult pattu kahetsema. Hiljem keeldus andmast kirikuhoonet ariuslaste kätte, öeldes keiser Valentinianusele, et kirikud kuuluvad piiskoppidele, paleed keisrile. Jõuga keisri käskudele vastu hakkamist aga ei pooldanud. 14 Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 Augustinus (354-430)
Milaano piiskop Ambrosius taotles 4. sajandi lõpus kiriku autonoomiat vaimsetes asjades. Ta lõi pretsedendi, mida hiljem tihti argumendiks toodi. Vaimsetes asjades omab kirik meelevalda kõikide kristlaste üle, keiser kaasaarvatud. Keiser on kiriku sees, mitte selle üle. Piiskopid otsustavad keisrite üle, mitte vastupidi. Moraaliküsimustes on vaimulikel juhtidel kohustus, mitte vaid õigus, manitseda keisrit. Muidu kristlane kuuletub tsiviilvõimule. Ambrosius sundis keiser Theodosiust Thessalonikes korraldatud veresauna pärast kiriklikult pattu kahetsema. Hiljem keeldus andmast kirikuhoonet ariuslaste kätte, öeldes keiser Valentinianusele, et kirikud kuuluvad piiskoppidele, paleed keisrile. Jõuga keisri käskudele vastu hakkamist aga ei pooldanud. Augustinus (354-430) Berber Thagastest (Kartaago lähedalt?). kristlasest ema Monica. Elas väga aktiivset elu nii töö- alaselt (õppejõuna ja piiskopina) kui eraeluliselt - mitmed suhted, abieluväline laps. Augustinus oli
annaabi.ee 
