Emajõe Suursoos kasvab kümmekond ohustatud taimeliiki - siberi võhumõõk (Iris sibirica), kiirjas ruse (Bidens radiata), villane katkujuur (Petasites spurius), sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) jt. Veelgi suurem on kaitsealal leiduvate haruldaste linnu- ja loomaliikide arv. Väga esinduslik on soostiku kotkapopulatsioon - merikotkad, kalakotkad, kaljukotkad, suur-konnakotkad ja väike-konnakotkad . Kaitseala on tähtis elupaik suurkoovitajatele ja tetredele. Järvedel ja jõgedel peatuvad ning pesitsevad meelsasti mitme- sugused veelinnud. Piirkonnas on kokku kohatud 206 linnuliiki, neist 156 pesitsemas. Piirangud külastajatele Lõket võib teha ja telkida ainult selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohtades. Massiürituste korraldamiseks on vajalik saada luba kaitseala valitsejalt. Arvestada tuleb kalapüügiks kehtivate piirangutega. Seotud objektid Looduskeskus Emajõe-Suursoo looduskeskus
EMAJÕE- SUURSOO Karin ja Anne-Mari Emajõe-Suursoo maastikukaitseala on Eesti suurim deltasoostik (Pindalaga umbes 200 km²) Asub Tartu maakonnas, Luunja, Meeksi, Mäksa, Vara ja Võnnu valla aladel Kaitseala moodustati 1981. aastal. Liikidekoosseis Piirkonnas kokku 206 linnuliiki, neist 156 pesitsemas Väga esinduslik on kotkapopulatsioon - merikotkad, kalakotkad, kaljukotkad. Ka tähtis elupaik suurkoovitajatele ja tetredele. Järvedel ja jõgedel peatuvad ning pesitsevad mitmesugused veelinnud Kahepaikseid on Emajõe Suursoos teada kaheksa liiki. Roomajaid leidub soostikus kolme liiki. Imetajaid elab kaitsealal 43 liiki Suurimetajatest võib siin kohata nii karu, hunti, ilvest, metskitse, metssiga kui põtra. Veekogude ääres tegutsevad mink, kobras, saarmas ja mügri. Soostiku veekogudes elab umbes 35 kalaliiki Haruldased kalad, keda püüda ei tohi,
Varred püstised, külgoksad kahekaupa risti vastakuti. Lehed lineaalsüstjad 4-9 cm pikad ja kuni 1,2 cm laiad, pikalt teritunud. Õied 1-1,5 cm pikad, putk valkjas, huuled kollased; kõrglehtede serv alusel enamasti üksikute kõverdunud hammastega. Õitseb juunist augustini. Kasutamine: taimed on kahjulikeks poolparasiitideks rohumaadel ja metsades; härgheinte seemnete sattumisel jahu sisse annavad jahule halva maitse. Seemned on toiduks tetredele ja metsistele, viimased söövad suvel ka lehti. NÕMMTARN Carex ericetorum nimi tuleb sõnast erice (lad.k.) kanarbik; ericetorum kanarbiku juurde kuuluv. Sugukond lõikheinalised. Kasvukoht: eelistab kerget, kuiva, huumust sisaldavat liivapinnast, kasvades liivakatel, kuivadel nõlvadel, hõredates männimetsades, nõmmedel. Mitmeaastane hõremurusalt kasvav, hallroheline, 10-20 cm kõrgune peenikese varrega taim.
Sooservades lisanduvad neile veel mustikad, sinikad ja pohlad. Siin võib leida rohkesti seeni, peamiselt pilvikuid ning männiriisikaid. Mahajäetud turbavälju, kus enam kaevandamist ei toimu, saab kasutada jõhvikate kasvatamiseks. Sellistel „jõhvikapõldudel“ on saak tunduvalt suurem kui looduslikel aladel. Mitme tuhande hektari suurused sood on puutumatud loodusmassiivid, kus leiavad elupaiga häirimise suhtes tundlikud loomaliigid. Meie sood on elupaigaks huntidele, kaljukotkastele, tetredele ja paljudele teistele Euroopas haruldastele liikidele. Seetõttu on meie soodel suur looduskaitseline väärtus. Soid ohustavad tegurid Kõige suuremaks ohuks soodele on nende kuivendamine. Möödunud sajandi jooksul on märkimisväärne osa meie soodest turba kaevandamiseks ning metsa- ja põllumaa saamiseks kuivendatud. Sooserva rajatud kuivenduskraavid juhivad liigse vee minema. Selle tulemusena alaneb veetase ning kaovad niiskuslembesed taimed. Kuivendatud soodes muutub taimestik
annaabi.ee 
