Etiketil on suhtlemisel väga tähtis roll. Oluline on teada, kuidas käituda või mida öelda, et ei tekiks inimeste vahel valestimõistmist. Tervitamine ja hüvastijätt on elementaarsemad kehalised väljendusviisid suhtlemise alustamisel ja lõpetamisel. Seega järgnev artikkel keskendubki etiketi põhielementidele tervitamisele ja hüvastijätule - , mis moodustavad ühe osa suhtlemise raamistikus. Järgnev on kirjeldus sellest, millised on peamised üldlevinud tervitamisviisid ja kombed ja hüvastijätud, tuues välja ka mõningaid erinevusi eri kultuurides. Väga tähtis on oskus jätta endast teistele mulje kui enesekindlast inimesest, kes oskab seltskonnas käituda ja ei kutsu oma tegudega esile mõistmatust ja halvakspanevat muiet. Seetõttu on vaja omandada käitumiskoodeks, mille on omaks võtnud hästi kasvatatud inimesed kõikides maades. See koodeks koosneb neljast põhireeglist: viisakus, loomulikkus, väärikus ja taktitunne. Viisakus eeldab
põsesuudlusega. Tänapäeval kohtudes tervitati noogutades ning paljastati pea. Peakate mängis eriti tähtsat rolli Louis XIV tervitamiskunstis, mil uhke kübar elegantse liigutusega ja sügavalt kummardades tervituseks ja austuse märgiks peast võe-ti. Suurima alandlikkuse tunnuseks aga peeti isanda kintsu embamist. Naised tervitasid reveranssi tehes, paremat jalga ette libistades, vasakut jalga taha libistades või parema käe kinnast käest võttes sügavalt kummardades. Tänapäeval on tervitamisviisid suuresti lihtsustunud. Endistest aegadest on säilinud komme ulatada tervituseks käsi, tervitada noogutades või kummardades ning paljastada pea; lõunapoolsetel rahvas-tel on alles ka põsesuudluse tava. Teatud olukorras on sobiv ka käesuudlemine. Kuna enamasti on tervitamine esimene ja viimane otsene füüsiline kontakt kahe inimese kohtumisel, kannab see formaalne zest üsna palju informatsiooni ning mõjutab otseselt või kaudselt üheinimese suhtumist teistesse
Tänaval kohtudes tervitati noogutades ning paljastati pea. Peakate mängis tervitamisel eriti tähtsat rolli Louis XIV tervitamiskunstis, mil uhke kübar elegantse liigutusega ja sügavalt kummardades tervituseks ja austuse märgiks peast võeti. Suurima alandlikkuse tunnuseks aga peeti isanda kintsu embamist. Naised tervitasid reveranssi tehes, paremat jalga ette libistades, vasakut jalga taha libistades või paremat käe kinnast käest võttes sügavalt kummardades. Tänapäeval on tervitamisviisid suuresti lihtsustunud. Endistest aegadest on säilinud komme ulatada tervituseks käsi, tervitada noogutades või kummardades ning paljastada pea; lõunapoolsetel rahvastel on alles ka põsesuudluse tava. Teatud olukorras on sobiv ka käesuudlemine. Kuna enamasti on tervitamine esimene ja viimane otsene füüsiline kontakt kahe inimese kohtumisel, kannab see formaalset zest üsna palju informatsiooni ning mõjub otseselt või kaudselt ühe inimese suhtumist teisesse.
annaabi.ee 
