Kõige peamiseks tooksin ka mina selle, et kõik oleneb inimesest endast ning kui sa ise ei pinguta, pole sul ka võimalust elus läbi lüüa. Tavakool pole mingiks piiranguks oma unistuste täideviimisel. Teiseks minupoolseks argumendiks on see, et ärge jätke väikest inimest ilma tema lapsepõlvest, ärge pange tema õlgadele liiga rasket koormat las ta käib oma kodulähedases koolis ja õpib seal nii hästi kui suudab, kokkuvõttes kasvab temast palju tervemate närvidega ja elutervem inimene kui sellest inimhakatisest, keda vanemate ambitsioon on tihtipeale kodust vägagi kaugele eliitkooli tirinud ilma lapse enda avamust küsimata. Evelyn Kaldoja: kool pole eesmärk iseenesest On tõeliselt kahju, et äsja ka Postimehe juhtkirjas viidatud Mihkel Muti lastejutust «Französisch» (1981) pole antud välja uut trükki. See võiks olla raamat, mille alusel kirjutatud esseevormis arutluse esitamine on kohustuslik igale vanemale, kes registreerib oma
Neil olid omad harjutusplatsid, kus nad õppisid laulma, tantsima, jooksma, palli mängima, hüppama, maadlema jne, kuid neil lubati elada oma ema juures. Hariduse tähtsust rõhutab see, et nn kodanliku kasvatuse saamine oli põhitingimuseks saamaks täieõigulikuks Sparta kodanikuks. Ilma selleta ei olnud sa keegi, kuna riigi kontroll inimeste elu üle toimus sünnist surmani. Lühidalt räägin ka, kuidas nägi välja noorukite haridustee. Tugevamate ja tervemate kodanike koolitamiseks tehti esmane valik juba peal lapse sündi. Nõrgemad, väetimad surmati või anti helootidele kasvatada. Kuni 7 a saamiseni olid kõik lapsed ema hoole all. 7 a pandi poisid koolisarnasesse asutusse, kus nad jaotati sõjaväerühmade sarnastesse rühmadesse. Grupi seast valiti juht, kes allus vanemale õpetajale ja nii edasi kuni kõige kõrgemateni välja. Kuni 18 a saamiseni läbisid nad aasta-aastalt järjest raskemaid etappe.
Nt hospidaliseerime siberi šamaani, kes omas kultuuris on vaimne liider, mitte vaimuhaige. Dementsus Dementsuse puhul muutub algselt ladus narratiiv üha ähmasemaks (dementse inimese vaatekohast). Neile ei tohiks läheneda üksnes neuroloogilisest vaatepunktist, ignoreerides muud. Neil on olnud oma narratiiv, elu, perekond, sõbrad, töö, hobid jne. Nad on inimesed nagu teisedki, mitte pelgalt anonüümsed patsiendid, kelle vajadused on vähem tähtsamad „tervemate“ inimeste omadest. Nende ravi peaks pikendama nende narratiivset identiteeti, mitte lühendama seda. Inimese narratiivi sidusat jätkumist toetab ka nt see, kui nt hooldekodusse paigutamisel on tal võimalik sinna kaasa võtta asju, mis on talle tuttavlikud tema eelnevast elust (meened, fotod, tuttavad asjad). Püsivas vegetatiivses seisundis patsiendid Kuigi neil puuduvad kognitiivsed võimed osalemaks oma narratiivis, on see eelnevalt siiski olemas
tugevamate happeprotseduuride vahel. Teostavat protseduuri valides tuleb arvestada kliendi valutundlikkusega, naha seisukorraga ja kodus kasutavate hooldustoodetega. Dermatoloogiline keemiline koorimine (DDK) on naha mõjutamine keemiliselt aktiivsete ainetega, mis siluvad reljeefi. Tänu sellele on võimalik kõrvaldada paljusid nahadefekte, mis muudele hooldusvahenditele ei allu. Keemiline koorimine eemaldab kontrollitud sügavusega kahjustunud nahakihid ja stimuleerib uute, tervemate rakkude paljunemist, uute ja kvaliteetsema kollageeni teket ning vett siduvate ainete (glükoosaminoglükaanide) tootmist nahas. Kollageeni remodelleerimine on peamine põhjus, miks keemilised koorimised on võimelised tasandama kortse. Kõik keemilised koorimised kiirendavad naha rakkude loomulikku uuenemist ja surnud sarvkesta rakkude irdumist epidermiselt. Erinevad koorimise metoodikad omavad võimalikke sarnaseid kõrvalnähte: põletik, hüper–
juhul, kui omab vähemalt kindlat lootust saada teist tööd. Põllumajandustöötajatest valitseb suur puudus, seepärast on väheusutav kestev tööpuudus nende tööliste seas. On ekslik arvata, et noor poiss, kes läheb suurde linna, on juba algusest peale tehtud halvemast materjalist kui see, kes on tugevasti jäänud maale pidama. Ei, vastupidi, kogemus näitab, et linna kolinud tegelased maalt kuuluvad enamjaolt kõige tervemate ja energilisemate isikute hulka, mitte vastupidi. Neisse "emigrantidesse" tuleb suhtuda vaid nii nagu neisse, kes emigreeruvad ookeani taha, Ameerikasse, kes samuti otsustavad maha jätta oma küla ja suunduda suurde linna õnne otsima. Ka nemad võtavad omale suure riski. Enamjaolt selline külapoiss tuleb suurde linna, omades taskus veidi raha. Tal ei tule oma pärast väriseda, kui ta oma õnnetuseks ei leia kohe tööd. Tema olukord muutub
annaabi.ee 
