Lääne piiskopkonna keskuseks. Lihula linnus koos linnuse juurde tekkinud asulaga hävisid 1558-1583.a. toimunud Liivi sõjas. 1581 vallutasid Lihula rootslased ning 1710 koos kogu Eestiga tsaar Peeter I. 1710-1711 laastas Lihulat ja selle ümbrust katk, mille ohvriks langes ligikaudu 90% elanikest. 19 sajandi teisel poolel kujunes Lihula alev taas kohalikuks keskuseks. 20 sajandil said Lihula alev ja ümbruskond kannatada 1941.a. II maailmasõja lahingutes ning nõukogude võimu terroritegude läbi. 1945 eraldati Lihula alev halduslikult Lihula vallast. 50-60 aastatel kasvas alev kiiresti, olles 1950-1961.a. samanimelise rajooni keskuseks. Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a. nimetati Lihula alev 1993.a. linnaks. 1999.a. otsustasid Lihula linnavolikogu ja Lihula vallavolikogu ühineda üheks omavalitsusüksuseks - Lihula vallaks. Lihula valla majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks on Lihula linn. Esindatud
kukutada. Nii ei esita nad tihti üldse mingeid nõudmisi ning püüavad tekitada lihtsalt võimalikult suurt hävingut. See ei tähenda aga, et usuline terrorist võiks õigustada vägivalda oma suva järgi. Vägivalla õigustatud kasutamiseks peab sellele tavaliselt eelnema juhtivate vaimulike autoriteetne seisukohavõtt, mis tekkinud olukorras teatud vägivaldse vahendi kasutamist usuliselt õigustab. Pea igal usulisel terrorirühmitusel on oma autoriteetsed juhid, kelle heakskiit on terroritegude sooritamiseks hädavajalik. Õigustada vägivalda usuliselt, kuid ilma juhtivate vaimulike (või usuliste autoriteetide) heakskiiduta, on pea võimatu. 1968. aastal ei olnud terrorirühmituste seas ühtegi sellist, mille peamiste motiivide hulka oleks kuulunud religioon, 1980. aastal oli selliseid vaid kaks kuuekümne neljast (mõlemaid toetas siiitlik-teokraatlik Iraan). 1990. aastate keskpaigaks aga oli usuliste rühmituste osakaal juba
Ei olnud väga suured grupid, ei pidanud ka kaua vastu, nende eesmärgiks oli vaid enesekaitse, aga punaarmee grupid said neist jagu. Keerulisem oli toime tulla NL võimul vastupanu teistsuguse vastupanu viisiga- paljudel juhtudel hakati toime panema terroritegusid- rünnati ja tapeti kolhooside esindajaid, miilitsa esindajaid, kommuniste jne, kaasnes ka kolhooside varade hävitamine- süüdati kolhoosidesse ühinenud majapidamisi, tapeti kariloomi, lõhuti põllutööriistu. Üksikute terroritegude toime panejate tabamine ja selle ohu likvideerimine oli päris keeruline. Olukord maal muutus nii teravaks, et 1930 kevadel oli Stalin sunnitud tõmbama pidurit. 1930 märtsis avaldas ta artikli „Peapööritus edusammudest“- oli välja toodud, et kollektiviseerimise forsseerimisega on mindud liiale, on liialt tagant kihutatud. Ei võtnud vastutust endale ega partei KK-le, vaid süüdistas kohalikke tegelasi. Pärast artikli ilmumist algas vastloodud kolhooside massiline lagunemine.
annaabi.ee 
