Ka inseneride vahel käib armutu võitlus, kuid lõpuks hoiavad nad siiski kõik kokku, nagu üks pere. Praegu on Eesti jaoks püstitatud üks väga oluline küsimus. Kas tõesti rajatakse Eestisse tuumaelektrijaam? See palju energiat tootev ehitis toob kaasa nii head kui ka halba. Igat head asja varjutab ka mingi tume pool. Meie mäletame küll vähem, kuid meie vanemad ning esivanemad teavad rääkida väga täpselt Tsernobõli katastroofist, kus toimus termotuumaplahvatus ning milles hukkus väga palju inimesi. Sellest sündmusest pole maailm õigupoolest siiani ära toibunud. Selle jaoks ongi vaja teha igasuguseid uuringuid ning konsulteerida välisrahvastega, et aru saada, milline on just see kõige õigem variant. Üheks maailma suurimaks probleemiks on globaal probleem. Selle all võime mõista kõiki võimalike looduse ja inimese vahelisi seoseid. Hetkel on üsna populaarseks teemaks Islandil purskav vulkaan. See muudab ka meid
kuna Loode-Eesti rannikul ja Osmussaarel avastati hulgaliselt kristalse aluspõhjaga purustatud rahne. Meteoriit tekitas maapinnale langedes seitsmekilomeetrise läbimõõduga kraatri ning plahvatuse mõju ulatus mitmekümne kilomeetrini, purustades kivimeid. Geoloogi kinnitusel oli meteoriidi ja maapinna kokkupõrkel tekkinud plahvatus neli-viis korda võimsam kui seni suurim inimeste korraldatud plahvatus 1961.a. Novaja Zemljal, kus NSV Liidu korraldatud termotuumaplahvatus tekitas kolmekilomeetrise läbimõõduga kraatri. Neugrundi kraatri asukoht. Kärdla kraater Kärdla meteoriidikraater, ringvalli harjalt 4-kilomeetrise läbimõõduga ja enam kui 0,5 km sügavune mattunud meteoriidkraater Hiiumaa kirdeosas, moodustus umbes 455 miljonit aastat tagasi ülem- Ordoviitsiumi aegses madalmeres umbes 100 meetri sügavuses toimunud, ligi 200-meetrise läbimõõduga, teadmata koostisega meteoriidi plahvatuse tagajärjel.
omavahel kokku – nüüd ületab tuumakütuse kogumass kriitilise massi ning algab ülikiire kontrollimatu raskete tuumade lõhustumisreaktsioon – toimub tuumaplahvatus. 2) termotuumarelv ehk vesinikupomm. Siin on „põhitegijateks“ kergete tuumade (näiteks deuteeriumi tuumade ühinemine ülikõrgel temperatuuril heeliumi aatomituumadeks, mille juures vabaneb hetkega meeletu kogus energiat – toimu termotuumaplahvatus. Vajalik kõrge temperatuur saavutatakse minituumapommiga, mis pannakse plahvatama trotüülilaenguga. Kõikide tuumarelvade põhilised kahjustavad tegurid on: 1) ere valgussähvatus, mis süütab kõik selle, mis on süttimisvõimeline, 2) lööklaine – purustused, 3) radioaktiivne kiirgus, mis tapab selle, mis on veel ellu jäänud, 4) radioaktiivne saast – rusud, pinnas, taimestik, veekogud. Kõikide tuumarelvade võimsust mõõdetakse
väljavoolav gaas saab musta augu külgetõmbejõu mõjul tohutu kiiruse ja hakkab kiirgama röntgenkiirgust. Nähes taevas niisuguseid tähti, võib seal lähedal oletada mustaaugu olemasolu. Kui valge kääbusega ühineb teise valge kääbuse ainet, näeme tohutut valgussähvatust ehk noovat. Noovad võivad kiirata nähtavat valgust ja röntgenlaineid, sest teise tähega ühinedes toimub termotuumaplahvatus ja vabaneb tugev osakeste vool. Noovades sünnib palju raskeid elemente, mis ei saa tekkida ühelgi muul moel. Erinevalt supernoovast jäävad mõlemad tähed pärast plahvatamist alles ja noova võib korduda. Kokkuvõte Tähed ja planeedid on oluliselt erinevad. Planeedid on surnud taevakehad, millel puudub oma energiaallikas, vaid peegeldavad oma tähe valgust. Tähed toodavad oma valguse ise. Tähe keskosas töötab võimas aatomijõujaam, millest vabanev
Osmussaarel avastati hulgaliselt kristalse aluspõhjaga purustatud rahne. Meteoriit tekitas maapinnale langedes seitsmekilomeetrise läbimõõduga kraatri ning plahvatuse mõju ulatus mitmekümne kilomeetrini, purustades kivimeid. Geoloogi kinnitusel oli meteoriidi ja maapinna kokkupõrkel tekkinud plahvatus neli-viis korda võimsam kui seni suurim inimeste korraldatud plahvatus 1961.a. Novaja Zemljal, kus NSV Liidu korraldatud termotuumaplahvatus tekitas kolmekilomeetrise läbimõõduga kraatri. 12 12 http://www.otsimrat.net/kraater/meteoriidikraatrid.HTML 11 5. Kärdla ehk Paluküla meteoriidikraater Geoloogilisel kaardistamisel 1968. aastal avastati Hiiumaal aluskorra kerge Palukülas. Hilisemate puurimiste käigus leiti selle kerkega sarnane struktuur ka Lõpes ja Tubalas ning nende vaheline üle 100 m sügavune alang. Hilisem geofüüsikaline kaardistamine selgitas, et
annaabi.ee 
