tsementiitimine on madala ssiniku sisaldusega 0.2...0.25% terase pinnakihi rikastamine ssinikuga. saadakse selle tulemusena krge pindkvadus.ssiniku koostis ei tohi letada - 0.8...1.0% sellisteks detailid on nt. kolvisrm,jaotusvll,raskelt koormatud hammasrattad jne. (tsementiitimine,nitreerimine,tsaniidimine) Selle termokeemilise ttlemisega hoiame kokku lekeeritud teraseid. detailid asetatakse kastidesse, vahedega 20-25mm. kaste kuumutatakse temp. 860-920C ja hoitakse sellel temp. 8-10h. tsementiitimine jrgneb karastamine ja noolutamine. termottlus jrgneb kolmes etapis: 1)normaliseerimine vi karastamine 850-900C 2)karastamine 760-780C 3)noolutamine 160-180C tekkiv praak: 1)mitte vastav tsementiitimise sgavus 2)jrsk leminek detaili sisekihile 3)detaili pinna ebahtlane kvadus 4)pinnakihi ssiniku sisaldus vljus 0.8-1
või ainete kontsentratsiooni muutmisel-suurendamisel nihkub tasakaal saaduste tekkimise suunas,lähteiainete vähendamisel vastupidi. Tuleb osata: 1. Arvutada lahuse molaarset kontsentratsiooni? 2. Määrata vesilahuste happelis-aluselist iseloomu ja pH-d (hapete, aluste, soolade, oksiidide, metallide vette lisamisel)! 3. Määrata, millises suunas nihkub reaktsiooni tasakaal temperatuuri, rõhu või kontsentratsiooni muutmisel (etteantud termokeemilise võrrandi põhjal)! 4. Hinnata erinevate tegurite (temperatuur, rõhk, segamine, tahke aine peenestamine, lähteainete kontsentratsioon, katalüsaatori või inhibiitori lisamine) mõju reaktsiooni kiirusele!
seadme kasutegurist. Teine võimalus vesiniku tootmiseks on vee hüdrolüüs. Elektrolüütiliselt tasub vesinikku toota ainult odava elektrienergia tuule-, hüdro-, päikese-, aga ka tuumaenergia abil. Kuigi viimasel 25 aastal on elektrolüüsiks kasutusele võetud täiesti uued tehnoloogiad, ei ületa elektrolüüserite kasutegur 80%. Samas on selge, et elektrienergiaga toodetud vesinik pole ku- nagi konkurentsivõimeline metaanist (maagaasist) toodetava vesinikuga. Katsetatakse veel termokeemilise, bioloogilise ja termilise lagundamise meetodite arenda- misega. Üheks probleemiks vesinikuenergeetika arendamisel on vesiniku ladustamine tema mahulise (mahuühiku) kütteväärtuse väiksuse tõttu (vaata allpool olevat joonist). Kütuseelement annab võrreldes teiste meetoditega suhteliselt odava lahenduse energia sal- vestamiseks (akumuleerimiseks) vesiniku näol. Seega võib kütuseelementide ja elektrolüüse-
Rohtsest biomassi saab energiaks muundada nii toorainet otseselt põletades kui ka biogaasiks kääritades, misjärel saab energia tootmisel kasutada biogaasi. Tooraine otsesel põletamisel on tähtis madal niiskusesisaldus. Biogaasi tootmise eesmärgiks on muundada biomass kas soojuseks või elektriks. Muundamisprotsessid võib jagada järgvealt: termokeemilisteks, füüsilis-keemiline biokeemilisteks ja bakteriaalne. Termokeemilise muundamise viisid on põletamine, pürolüüs, gaasitamine. Füüsikalis-keemilise muundamise viisid on peenestamine, pressimine, esterdamine. Ning biokeemilise muundamise viisid on anaeroobne lagundamine, anaeroobne käärmine. Temokeemiline muundamise hulka kuuluvad protsessid, mille käigus tahked (bio)kütused muudetakse sekundaarseteks tahketeks, vedelateks ja gaasilisteks energiakandjateks kasutades sealjuures esmalt soojust. Gaasitamise käigus muudetakse tahke biomass eelsitatult
tavaliselt kuivatamise ja sobivas suuruses tükkideks hakkimisega. Kõige tähtsam näitaja tahkete biokütuste kütteväärtuse hindamisel on nende niiskusesisaldus (Lehtveer, 2007). Tahked vääristatud biokütused. Puusöe, puidubriketi, puidugraanulite ja puidupulbri valmistamine tõstab küll kütuse hinda, kuid harilikult teevad selle eelised kuhjaga tasa (Lehtveer, 2007). Puusütt toodetakse sellise termokeemilise protsessi (pürolüüs) abil, milles lenduvad materjalid tõrjutakse kuumuse abil välja ja mille esmasaaduseks on gaasid (kerged süsivesinikud, CO, CO2 ja veeaur), õlid (raskemad süsivesinikud ja tõrvad) ning puusüsi. Puusüsi põleb väga ühtlaselt ja väga vähese suitsuga ning seda kasutatakse paljudes maailma paikades toidu valmistamiseks ja metallurgias redutseerimisainena (Lehtveer, 2007). Kui biomass pressitakse vähem kui 20 mm läbimõõduga kämpudeks, nimetatakse
Teine võimalus vesiniku tootmiseks on vee hüdrolüüs. Elektrolüütiliselt tasub vesinikku toota ainult odava elektrienergiaga ehk siis tuule-, hüdro-, päikese-, aga ka tuumaenergia abil. Kuigi viimasel 25 aastal on elektrolüüsiks kasutusele võetud täiesti uued tehnoloogiad, ei ületa elektrolüüserite kasutegur 80%. Samas on selge, et elektrienergiaga toodetud vesinik pole kunagi konkurentsivõimeline metaanist toodetava vesinikuga. Katsetatakse veel termokeemilise, bioloogilise ja termilise lagundamise meetodite arenda-misega. Üheks probleemiks vesinikuenergeetika arendamisel on vesiniku ladustamine tema mahulise kütteväärtuse väiksuse tõttu. Kõrgetemperatuuriliste kütuseelementide puuduseks on see, et konstruktsioonimaterjalidena ei saa kasutada roostevaba terast, vaid tuleb kasutada keraamilisi materjale. Sobivate, paljudele termilistele tsüklitele vastupidavate
tõstvate elementidega legeerimine s.t sulamile kuumuspüsivust tõstvate komponentide lisamine, 2) kuumuspüsivate kaitsepinnete moodustamine metallpindadele ja 3) kaitsvate gaasi keskkondade loomine, mida põhiliselt kasutatakse metallide kuumtöötlusel. Kuumpüsivad pinded jagunevad metalseteks ja mittemetalseteks. Metalsete pinnetena kasutatakse metalle või nende sulameid, mittemetalsetena eelkõige keraamilisi pindeid. Kuumpüsivad metallpinded saadakse peamiselt termokeemilise töötlemise teel, kus kaetakse metallpind alumiiniumi, kroomi või räniga. Korrosiooniõrje tagavad terase pinnale tekkinud oksiidid ja spinellid. Elekrokeemiline korrosioon Üle 80% korrosioonikahjustustest on elektrokeemilise iseloomuga. Seda põhjustab metallide termodünaamilise püsivuse puudumine meid ümbritsevas keskkonnas. Terase korrosioon niiskes keskkonnas on elekrokeemiline protsess, kus terase
annaabi.ee 
