refereeringutele ja tsitaatidele. Neid ei tohi oma äranägemise järgi muuta. Töös ei tohi olla sisulisi vasturääkivusi, meelevaldseid väiteid ja andmeid ning kahemõttelisust. Teadustöö edukus sõltub ka selle koostamise plaanipärasusest. Uurimistöö plaani (projekti) koostamine annab ettekujutuse planeeritava uurimistöö sisust ja võimalikust ajakasutusest. Uurimistöö kirjapanekul tuleb lähtuda terminoloogilisest ja arvutuste täpsusest. Töö ülesehitus ja teksti sõnastus peavad olema selgelt esitatud. Kõik vajalikud mõisted tuleb defineerida ja kasutada samas tähenduses. Järeldused ja ettepanekud peavad tulenema tehtud uurimistööst ega tohi olla autori isiklikud mõtted. Töö tulemused peavad olema praktikas rakendatavad. Kirjalikud tööd vormistatakse vastavalt käesolevale juhendile, mille koostamisel on lähtutud rahvusvaheliselt tunnustatud teadustöö vormistamise nõuetest.
distsipliine ning on, vastupidiselt Reyeri hinnangule, dist- omaks selget suhet võimalikult paljude erinevate kont- l' sipliinide omavahelise integratsiooni ja arengu heaks septsioonidega, mis pretendeerivad samale tegevusvaldkonnale. indikaatoriks (Thole ja Galuske 2003, 891-892). Tõsiasi, et sotsiaalne reaalsus ning sellest tuletatud teoreetilised Kontseptuaalsest ja terminoloogilisest perfektsusest olulisemaks konst- i ruktsioonid on paratamatult mitmekesised, üksnes peavad Thole ja Galuske pluralistlikku ja sotsiaalteaduslikku kinnitab, mitte ei j kummuta vajadust töötada kontseptsiooni lähenemist, millele on oluliseks aluseks teoreetiliste alustega. Eesti " sotsiaalpedagoogika esindajate jaoks
praktiliseks väljenduseks. Täpsemalt öeldes on avalik administratsioon loodud just nimelt vastavate toimingute sooritamiseks. Oma sisult võib haldustoiminguid liigitada kahte 49 suurde, põhiliselt erinevasse kategooriasse. Üks osa toiminguid toob kaasa muutusi õiguslikku olustikku, teine osa toiminguist sellist toimet ei oma. A.T. Kliimann on neid liigitanud vastavalt normatiivseteks ja normivabadeks toiminguteks. Jättes kõrvale teoreetilised kaalutlused ning lähtudes üksnes terminoloogilisest otstarbekusest, võiks neid toiminguid nimetada õigustoiminguteks ja reaaltoiminguteks. See on seotud Eesti õiguskorras kasutatavate terminitega, samuti asjaoluga, et mõiste "normatiivne toiming" võib teatud mõttes eksitada, kuna kehtivas õiguses on käibel termin normatiivakt. Normatiivtoiming A.T. Kliimanni käsitluse järgi ei ole ainult normatiivaktide, vaid ka üksikaktide andmine. Reaaltoimingute hulka kuuluvad administratsiooni faktilised toimingud, faktiline ehk
praktiliseks väljenduseks. Täpsemalt öeldes on avalik administratsioon loodud just nimelt vastavate toimingute sooritamiseks. Oma sisult võib haldustoiminguid liigitada kahte 49 suurde, põhiliselt erinevasse kategooriasse. Üks osa toiminguid toob kaasa muutusi õiguslikku olustikku, teine osa toiminguist sellist toimet ei oma. A.T. Kliimann on neid liigitanud vastavalt normatiivseteks ja normivabadeks toiminguteks. Jättes kõrvale teoreetilised kaalutlused ning lähtudes üksnes terminoloogilisest otstarbekusest, võiks neid toiminguid nimetada õigustoiminguteks ja reaaltoiminguteks. See on seotud Eesti õiguskorras kasutatavate terminitega, samuti asjaoluga, et mõiste "normatiivne toiming" võib teatud mõttes eksitada, kuna kehtivas õiguses on käibel termin normatiivakt. Normatiivtoiming A.T. Kliimanni käsitluse järgi ei ole ainult normatiivaktide, vaid ka üksikaktide andmine. Reaaltoimingute hulka kuuluvad administratsiooni faktilised toimingud, faktiline ehk
annaabi.ee 
