1516-1918 kuulus Palestiina Türgi riigi koosseisu. Sionismi mõjul hakkasid juudid 19. sajandi lõpul Palestiinasse tagasi rändama. Peale Esimest maailmasõda sai Palestiinast Inglismaa mandaatmaa (=Inglismaa kontrolli all olev maa). Inglismaa soodustas juutide tagasipöördumist, selle vastu olid kohalikud araablased. Toimusid nende ülestõusud nii juutide kui inglaste vastu. Peale Teise maailmasõja lõppu jäi Palestiina esialgu Inglismaa mandaatmaaks edasi. Teravnevate vastuolude tõttu palus Inglismaa probleemi lahendamisele appi ÜRO. ÜRO otsustas 1947, et tuleb rajada kaks riiki: juudi riik (14 000 km²) ja araabia riik (11 000 km²). Jeruusalemm pidi saama rahvusvaheliseks linnaks. Islamiriigid olid sellise lahenduse vastu. Aastakümnete jooksul on Lähis-Idas toimunud mitmeid väiksemaid sõdu ja relvakonflikte. Pingeseisund on püsinud kogu aeg. 14. mail 1948 (kui lõppes Inglismaa mandaat), kuulutasid juudid välja Iisraeli riigi. Selle
Suur osa territooriumist, eelkõige idapoolsemad alad, annekteeriti naabrite poolt. Miljonid sakslased aeti neilt aladelt minema, sajad tuhanded hukkusid deporteerimise käigus. Endise monoliitseideoloogilise, poliitilise, õigusliku ja kultuurilise süsteemi äkiline kokkuvarisemine põhjustas sakslastes meeltesegadust ning pessimismi tuleviku suhtes. · Olukorra muutis raskemaks veel see, et okupatsioonitsoonideks jagatud maa jäi võitjariikide vahel teravnevate vastuolude pantvangi. Lääneriigid, kel oli põhjust karta Nõukogude ekspansiooni, otsustasid tegutseda ühiselt · Esialgu ühendati USA ja Briti tsoon. Aasta hiljem nõustus liituma ka Prantsusmaa, kes oleks sisimas soovinud näha oma igivana vaenlast pigem jagatuna kui ühtsena. Saksamaa läänepiirkonnad hakkasid saama USA-lt majanduslikku abi ning seal viidi läbi turumajanduslikke reforme
Islandi ühispoliitika. Nagu tänaseks teada, ei tulnud sellest kavatsusest midagi välja, kuna EL osaleb Vene-vastastes sanktsioonides. Island aga ei soovi enam ühineda Euroopa Liiduga. Samas asuvad just Põhja-Norras Venemaa piiride vahetusläheduses USA tuumalõhkepeadega strateegilised tiibraketid, mis eriliselt ärritab Venemaa võime ning pärsib tema koostöötahet Norraga. Ent Moskva ja Euroopa Liidu pikaajaliste ning üha teravnevate vastuolude tõttu pole realiseerunud ka omaaegse Soome peaministri Paavo Lipponeni poolt 2000. aasta oktoobris välja öeldud soov, et Helsingi-Tallinn-Peterburi kolmnurgast kujuneks aastakümnendi jooksul välja globaalse tasemega arengukeskus. Eelöeldut silmas pidades ei saa siiski tõdeda, et Põhjamõõde kui EL-i üks naabruspoliitika osispoliitikaid oleks väljasuremise teel. Tema tähtsus võrreldes Idapartnerluspoliitikaga
annaabi.ee 
