vakuraamatutesse ning Rootsi kohtukorralduse järgi said talupojad võimaluse oma õigusi kaitsta. Samas kasutasid mõisnikud vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal tähendada ei saa. Eesti aladel hakkas majandus jõudsalt arenema ning hakati rohkelt toorainet välja vedama. Rootsi aja alguses oli Eesti aladel üle 1000 mõisa. Mõisnikud panid rõhu teraviljakasvatamisele, sest see andis suuremat sissetulekut. Eestit hakati kutsuma Rootsi viljaaidaks ning temast sai kõige põhjapoolsem ala, mis kasvatas teravilja väljaveoks. LääneEuroopa majanduse elavnemine tõi kaasa suurema nõudluse ka muudele toiduainetele ja samuti ehitusmaterjalidele, mida oli hea läbi Eesti sadamalinnade mujale transportida. Rootsi ajal arenes Eesti majandus ning tekkisid tugevamad kaubandussidemed naabermaadega. Eesti linnadele mõjus Rootsi aeg erinevalt
omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Kuid mõisnikud kasutasid vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal väita ei saa. Eesti aladel hakkas majandus arenema ning hakati rohkelt toorainet teistsesse riikidesse saatma. Rootsi aja alguses oli Eesti aladel üle 1000 mõisa. Mõisnikud panid rõhu teraviljakasvatamisele, sest see oli kõige tulusam. Eestit hakati kutsuma Rootsi viljaaidaks ning temast sai kõige põhjapoolsem ala, mis kasvatas teravilja väljaveoks. Rootsi ajal arenes Eesti majandus ning tekkisid tugevamad kaubandussidemed naabermaadega. Rootsi ajal oli nii häid kui halbu külgi. Üheks heaks küljeks oli hariduse edendamine, teiseks heaks küljeks oli majanduse arendamine.Halbadeks külgedeks olid nõiaprotsesside läbiviimine, katk ja näljahäda
sisse ka vakuraamatud, see piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi talupoegade suhtes. Esimest korda oli talupoegadel õigus mõisnike peale kaevata ja kohtus oma õiguste eest seista. Tihti usuti aga rohkem mõisnikke kui talupoegi. Talupoegade olukord muutus paremuse suunas ning see andis hiljem põhjuse ,,vana head Rootsi aega" sooja sõnaga meenutada. Rootsi aeg tõi majandusse kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid muutusi. Põllumajandus taastus, mõisnikud panid kõige rohkem rõhku teraviljakasvatamisele sest see andis suurt sissetulekut. Eesti oli põhjapoolseid maa, mis suutis vilja välja vedada. Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Enne Liivi sõda oli talupõlde 4 korda rohkem kui mõisapõldse, siis 17. sajandi lõpul oli mõisa- ja talupõldude suhe juba 1 : 2,5. See aga tõi kaasa talupoegade teokoormiste suurenemise. Põllumajanduse arendamiseks oli talupoegadel erinevaid kohustusi, näiteks: rakmetegu, jalategu, abitegu ja mõisavooris
Eestimaal või Liivimaal mõisaid omasid, elasid enamasti oma kodumaal, rentides siinseid mõisaid sakslastele. On teada ka üksikuid vene, soti ja prantsuse päritoluga mõisnikke, kuid ka nemad saksastusid peagi. Siinne aadelkond oli ülev ja kõrk. Reduktsiooniga tekkinud aadlite vastuseisu Rootsi võimule kasutas hästi ära ka Peeter I, kes lubas mõisnike endised õigused taastada ja teenis sellega seoses kiiresti ka baltisakslaste toetuse. Põllumajandus: Mõisnikud panid rõhku teraviljakasvatamisele, sest see andis suurimat sissetulekut. Eesti oli kõige põhjapoolseim riik, mis suutis vilja välja vedada. Kõige enam kasvatati rukist. Põlluharimine käis kolmeväljasüsteemis nii mõisates kui taludes. Põllud jagati talude vahel pikkadesse kitsastesse ribadesse. Tööloomaks oli enamasti härjad. Viljatoodangut ei olnud võimalik suurendada kivide rohkuse tõttu põllul. Kive koristati talumaadelt ja mõisamaadelt
annaabi.ee 
