· Lõõtsa õhuvool paneb helisema pilli sees asuvad metallplaadikesed. · Karmoska - vene tüüpi lõõtspill Ise helisevad pillid (idiofonid) ja membranofonid Idiofonides tekitab heli pill tervikuna, kui seda lüüa või näppida. Signaalpill lokulaud kujutas endast kahe posti vahele riputatud lauda, mida löödi tamme vasaraga. Edastati mitmesuguseid teateid. Parmupill koosneb metallraamist ja õhukesest teraskeelest. hoitakse avatud suu juures ja mängitakse teraskeelt sõrmega näppides. heli tekitamisel osalevad nii huuled, keel kui ka hambad. suuõõne kuju muutes saab muuta heli kõrgust mängitakse meelelahutuseks, vahel ka tantsu saateks. Metsloomade hirmutamiseks kasutati käristeid ja tirinuiasid, hobuste kellu ja kuljuseid, laste kõristeid jm. Rütmipillina on tuntuks saanud ka pingipill, millel tekitatakse heli pingile puistatud tuhka puupulgaga rütmiliselt kraapides.
karmoska. Lõõtsameister August Teppo. Foto: ETMM Ise helisevad pillid (idiofonid) ja membrafonid Nendesse alarühmadesse kuulusid Eestis eelkõige rütmipillid. Idiofonides tekitab heli pill tervikuna, kui seda lüüa või näppida. Signaalpill lokulaud kujutas endast kahe posti vahele riputatud lauda, mida löödi tammevasara(te)ga. Lokulaud. Foto: A. Karm, ERM Parmupill koosneb metallraamist ja õhukesest teraskeelest. Pilli hoitakse avatud suu juures ja mängitakse teraskeelt sõrmedega näppides. Parmupilli mängiti meelelahutuseks ning vahel ka tantsu saateks. Parmupill. Mängib Ruuben Kesler, Jõhvi khk. Foto: P. Parikas, ETMM Idiofonide hulka kuulusid ka metsloomade hirmutamiseks kasutatavad käristid ja tirinuiad, hobuste kellad ja kuljused, laste kõristid jne. Käristi. Foto: A. Karm, ERM Rütmipillina on rahvapilliansamblites saanud väga tuntuks pingipill, millel tekitatakse
erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse. Citola Citola valmistati ühest puutükist, sel oli lame pirnikujuline korpus ja lühike kael ning harilikult kolm üksikut messing- või teraskeelt. Euroopa eri paigus valmistati Citola eri kujuga. Itaalia oli labida- viiulikujuline, mille õlad kerkisid ülespoole ja lõppesid teravikuga. Prantsusmaal arenesid õlgadest tiivad ja ovaalsed küljed muutusid kas sirgeiks või kergelt sissepoole kumerduvaiks. Inglismaal ja Saksamaal eelistati lehekujuga citola'sid, kus nõgusate kaarte servad moodustasid ühinemiskohtades tippe. 15. sajandil lisati roop, lipitsast loobuti ja 4 keelepaari hakati sõrmitsema. 16. sajandi alguseks
annaabi.ee 
