Kreekas kujunes ka poliitiline süsteem. Kaks liitu: Ühelt poolt Sparta ja Pelopennose liit ja teiselt poolt Kreeka mereliit. Sparta Süsteem, mis arhailisel ajal alles kujunes, oli oma kõrghetkel. Sparta väline hegemoonia sattus pärast Pärsia sõdu ohtu. Mitmeid senised liikmed hakkasid mässama ülemvõimu vasta. Sellest sai jagu, aga 460ndatel toimus Laconicas väga suur maavärin. Seda käsitleti Poseidoni kättemaksuna, kuna spartalased olid pühaduse teotajad, kuna nad olid Poseidoni pühamu kaitse all olevaid heloote tapnud. Järgnes suur ülestõus ja ei tehtud tööd enam. See oli süsteemile ohtlik ja läks 10 a et see ülestõus maha suruda ja olukord stabiliseerida. Ateena välispoliitika 478 pandi algus Ateena mereliidule. See sai alguse sellest, et Ioonia linnad ei tahtnud olla spartalaste alluvuses. Pausanias, Sparta lahingujuht, käitus ioonlastega üleolevalt ja Ioonia linnad pakkusid oma liitu Ateenale, kes olid ka ioonlased
Müsteeriumidesse aste-astmelt pühendatavad allusid rangele korrale ning pidid toetama Mithrat võitluses kurjuse vastu headuse ja valguse võidu nimel. Kultuse peamine usk oli hinge surematusesse, ülestõusmisesse ja viimsepäevakohtusse. Müsteeriumikultusi tauniti nii kaua kuni Rooma oli vabariik, impeeriumi ajal aga said nad väga oluliseks. Rooma religioon oli suhteliselt formaalne selliste jumaluste kummardamine, kes olid rezhiimi kaitsjad ja teotajad. Religioon täitis suures osas praktilisi eesmärke pidi hoidma rahvast lojaalsena. 3. sajandi lõpuks olid hüljatud riigikorrast viimasedki vabariiklikud elemendid, keiser oli sisuliselt despoot, keda ümbritsesid usulised tseremooniaid nagu idamaade monarhe. Neoplatonismis püüti jõuda tõeni mitte enam filosoofilise arutluse, vaid üleloomuliku meetodi teel. Mida halvemaks muutus ümbritsev maailm, seda paremat maailma kogeti vaimselt. Neoplatonism
Müsteeriumidesse aste-astmelt pühendatavad allusid rangele korrale ning pidid toetama Mithrat võitluses kurjuse vastu headuse ja valguse võidu nimel. Kultuse peamine usk oli hinge surematusesse, ülestõusmisesse ja viimsepäevakohtusse. Müsteeriumikultusi tauniti nii kaua kuni Rooma oli vabariik, impeeriumi ajal aga said nad väga oluliseks. Rooma religioon oli suhteliselt formaalne selliste jumaluste kummardamine, kes olid reziimi kaitsjad ja teotajad. Religioon täitis suures osas praktilisi eesmärke pidi hoidma rahvast lojaalsena. 3. sajandi lõpuks olid hüljatud riigikorrast viimasedki vabariiklikud elemendid, keiser oli sisuliselt despoot, keda ümbritsesid usulised tseremooniaid nagu idamaade monarhe. Neoplatonismis püüti jõuda tõeni mitte enam filosoofilise arutluse, vaid üleloomuliku meetodi teel. Mida halvemaks muutus ümbritsev maailm, seda paremat maailma kogeti vaimselt.
annaabi.ee 
