4. Teose alguses püüab Villu mõisahärra maadelt jäneseid, mis on keelatud. Opman, nagu ka suur osa teisi kõrgema järgu ninamehi, suhtuvad Villusse üleolevalt ja tahavad talle ta koha kätte näidata. Villu päästis aga Hugo õiglusemeelsus. Raamatu lõpus, kui Villu positsioon on tõusnud teopoisist kärneriks, juhtub põllul hobustega äpardus ning tema ja ta alluvad võetakse selle eest vastutusele. Villu satub peale, kui vana mõisahärra laseb teomehi piitsutada ja üritades teda takistada, alandab mõisahärrat. Taaskord tunnevad saksid vajadust Villu positsiooni meelde tuletada. 5. Kirjanik lisas teosesse järgnevaid rahvalikke lugusid: "Metshallias", "Ahne sepp" ja "Orjakivi", et eesti müüdid ja rahvapärimused unustusse ei vajuks. Ta tahtis oma lugejatele meelde tuletada folkloori võlu ja selle juuri. 6. Villu elu traagika seisneb selles, et ta on lihtne talupoeg, kellel on raske kõrgustesse pürgida
4. Liivi ordut juhtis ordumeister, võimiliselt Preisimaal resideerica Saksa Ordu körgmeistri alluv, tegelikkuses enam-vähem iseseisev valitseja. Maarahvas keskajal. 1. 13. ja 14. Sajandil leeti eestlasi vabadeks inimesteks. Kõige paremas seisus oli teatav liik vabatalupoegi, nn maavatad 2. Kuna mõisapõldudel teotad tehes poleks olnud võimalik harida omaenda põlde, siis pidas adratalupoeg palgalisi teomehi, kes talu eest tegu tegid. 3. Viljahinnad püsisid, mõisaid rajasti kogu Vana-Liivimaal ja mõisnikud hakkasid pidama enesestmõistetavaks, et eestlased nende põlde harivad. Talupoeg ei tohi omavaliliselt ära kolida, kuna see toob tema isandab kahju 4. Pärast vallutamist eluõigus oli laialdatud. Olid olemas pühad allikad, kivid ja puud, tegeldi maagia ning ennustamisega jne. Koos pühakutekultusega hakkas eestlaste aimes kultuuris juurduma katolüklik kaluder.
õpinguteks. Nad tahtisid talle ema kohta tõtt rääkiga, aga Villu ütles, et ära mõista mu ema hukka. XI Villu ja Helene Villu mõtleb enda tulevikule. Välja ilmub Helene, kes hoiatab Villut, et too enam vanahärrat ei pahandaks. Jutu käigus kingib Helene Villule meelespea lille, et Villu teda mäletaks. Siis astus Helene edasi ja kadus põõsastesse. XII Maha ja viiskümmend Kõiki teomehi peksti selle eest, et hobused rukki purustasid. Järsku ilmub Villu välja. Siis antakse Villule kuuskümmend vitsahoopi. XIII Kui seda metsa ees ei oleks Teopäevad olid muutunud toredamaks. Mõisahärra ei peksnud enam oma toemehi ja ta on ära teeninud rahva armastuse. Helene ja Hugo abiellusid ning neil olid ka lapsed. Villu elas nüüd Murumäel ja Peipsit varjab ikka mets, mida kirves ikka harvemaks teeb. Kui seda metsa poleks ees.
kihelkonnast (Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme). Ta oli kuni 19 sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Erinevalt levinud eksiarvamustest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa ning Viljandi ei ole Mulgimaa pealinn, vaid see on Abja-Paluoja. Arvatakse et mulk pärineb lätikeelsest sõnast mulkis (loll). Nimelt olevat Läti mõisavalitsejad Eesti teomehi mulkideks sõimanud ja saanud sellega iseendale sellelaadse halvustava hüüdnime. Maakonda kus seda nime ohtralt hakati kasutama hakati kutsuma Mulgimaaks. Murdesõna Lõuna-Viljandimaalt, mis on teistele eestlastele tundmatu. Niiviisi sõimasid lätlased oma naabreid ja hiljem hakkasid ka eestlased seda kasutama. Tuleneb sõnast mulk, ,,auk". Karksi ja Halliste kohal lätlaste asuaala sopistus, mille kaudu saabusid rüüstajad
annaabi.ee 
