mitu otsust, mis on tuntud nimetuse all "Iggaüks". "Iggaüks" ei olnud veel sõna otseses mõttes seadus, vaid keisri poolt kinnitatud aadli maapäeva otsus. "Iggaüks" tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, kuhu ei kuulunud aga talu raudvara. Seaduse olulisemakssätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samasugune asi vastu 1804.a. Lisaks talude päritavale kasutamisõigusele nähti Liivimaal ette ka teokoorimiste normeerimist (vastavusse viimine talu majandsuliku kandevõimega). Keelati ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Piirati mõisnike kodukariõigust, taluperemehed vabastati sellest üldse. Vallakohus loodi nii Eesti- kui Liivimaal, kus kohtumeesteks olid talupojad ise, kuigi kohtud jäid mõisnike kontrolli alla, aitas talurahavakohtute rajamine oluliselt kaas a tualupoegade eneseteadvuse ja õiglustunde kasvule, olles selliselt esimeseks sammuks talurahva omavalitsuse rajamise suunas
1802. ja 1804.a. talurahvaseadused - 1802. aasta juunis kokkutulnud Eestimaa maapäev võttis talurahvaküsimuses vastu mitu otsust, mis on tuntud nimetuse all "Iggaüks". Ei olnud veel päris seadus, vaid keisri poolt kinnitatud aadli maapäeva otsus. "Iggaüks" tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, kuhu ei kuulunud aga talu raudvara. Olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal toimus see 1804.a. Lisaks nähti Liivimaal ette ka teokoorimiste normeerimist. Keelati ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Piirati mõisnike kodukariõigust, taluperemehed vabastati sellest üldse. Loodi vallakohtud. Pärisorjuse kaotamine 1816. Eestimaal ja 1819.Liivimaal - Aleksander I kinnitas uue talurahvaseaduse. Aadelkond loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks. Samas aga tunnistati maa
nimetuse all "Iggaüks". "Iggaüks" ei olnud veel sõna otseses mõttes seadus, vaid keisri poolt kinnitatud aadli maapäeva otsus. "Iggaüks" tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, kuhu ei kuulunud aga talu raudvara. Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samasugune asi vastu 1804.a. Lisaks talude päritavale kasutamisõigusele nähti Liivimaal ette ka teokoorimiste normeerimist (vastavusse viimine talu majandusliku kandevõimega). Keelati ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Piirati mõisnike kodukariõigust, taluperemehed vabastati sellest üldse. Vallakohus-loodi nii Eesti- kui Liivimaal, kus kohtumeesteks olid talupojad ise, kuigi kohtud jäid mõisnike kontrolli alla, aitas talurahavakohtute rajamine oluliselt kaasa talupoegade eneseteadvuse ja õiglustunde kasvule, olles selliselt esimeseks sammuks
annaabi.ee 
