Lõpuks kooli jõudes rääkisin õpetaja Kristelile loo ära ja kõik lahenes iseenesest. Kristel oli mu algklassi klassijuhataja. Ta oli väga aktiivne õpetaja, käisime ekskursioonidel, loomaaias, veepargis jne. Ta oskas hästi ka asju selgeks teha, näiteks korrutamist ja jagamist. Algselt oli minu klassis kolmkümmend kaks last. Iga aasta tuli juurde või looks mõni õpilane ära. Esimesel klassis oli mu parim sõber Ergo. Ta elas kooli lähedal. Käisime igapäev peale tunde temajuures tazodega mängimas. Sel ajal sai neid krõpsude seest. Teises klassis ta kahjuks enam Realkoolis ei käinud ning siiani ma pole temast midagi kuulnud. Viiendas klassis sai selgeks, et minu klassis käivad kõige suuremad kaagid. Tulid esimesed puudumised, tihti olid kodused tööd tegemata, saadeti õpetajaid teatud kohta jne. Iga aasta tulid järjest suuremad pätid minu klassi, enamus olid istuma jäänud. Algul ma püüdsin neile pugeda, aga kaheksandas klassis sain ma aru, et sellel ei
ükskõik mida ta ka ei paluks siis ema oleks talle selle toonud või teinud. Niisiis palus poiss et ta küsiks Federigolt pistriku endale. Kuid kuna Giovanna teadis et see on ainuke rõõm mis Federigole veel jäänud on siis ei tahtnud ta küsida kuigi teadis et ta saaks selle niikuinii, sest Federigo on ju kõrvuarmunud Giovannasse. Siis aga tõotas ta oma pojale, et ta toob selle pistriku talle. Poiss oli rõõmus ning juba samal päeva võis temajuures paranemist näha. · Ükspäev siis läks Giovanna koos teise naise seltsis jalutuskäigule ning läksid Federigole külla. Federigo oli väga üllatunud ja kutsus viisakalt sisse nad. Giovanna ütles Federigole et ta tahab kahjusid tasa teha, ja tasu on see, et Giovanna koos oma sõbrannaga tahavad lõunatada Federigo juures. Federigo muidugi rääkis et tal pole kunagi mingit kahju olnud jnejne :D Jaaa siiiis ta lõpuks kui tahtis midagi
Maailma hukk. Lõputu türannia. ,,Inimese vari" Ekspressionism, tekkis saksamaal ja idee on sõjavastasus. Tekitada õõva sõja vastu. Kõik mida me teame sõjast on läbi naistesilmade, sest naised olid regilauljad. See ka läbi naise silmade, ema Maret ootab poega koju. Ema toob paadiga üle jõe inimesi ja kuuleb nende käest sõja uudiseid. Karje, räbaldunud mees. Maret arvab, et see tema poeg, niiväga tahab selles mehes oma poega näha. Põetab seda meest, mees ei taha püsida temajuures, tahab edasi minna. Arst ütleb, et mehel on ravimata haavad, aga sõjas raviti haavad ära. Riietes augud olid selle augupeal kus ihus haava näha polnud. Mees sureb, arvab et mattis oma poja. Surnuaial tuleb tema juurde mees, kes tundis tema poega ja ütles, et tema pojal polnud põlenud nägu, aga sellel kelle Maret mattis oli põlenud näoga. Maret sai aru, et see pole tema poeg vaid ta oli matnud oma poja tapja. Sest ennem oli ka ülejõe leitud alasti mehe laip. Sõjast läbikäinud
annaabi.ee 
