Barri kehake: selle moodustab üks kahest X-kromosoomist. Barri kehakest võib leida naise teatud kudedes interfaasi rakkude tuumades, näiteks neeru, maksa ja limaskesta epiteeli diploidsetest rakkudest. Telomeer on kromosoomide otstes asuv järjestus. See hoiab ära DNA degradeerumise ehk lagundamise nukleaaside ja kromosoomide omavahelise ots-otsaga liitumise. Kromosoomiotsad sisadavad kaht tüüpi järjestusi: lihtsad telomeersed järjestused ja telomeeriga assotsieerunud polümorfsed järjestused. Telomeerne DNA järjestus on 6-8 bp pikk ja tadeemselt korratud mitusada kuni tuhandeid kordi. Inimese telomeeris kordub tandeemselt järjestus TTAGGG. See järjestus on arvatavasti olemas kõigil selgroogsetel kromooomidel. Kuna telomeer lüheneb DNA sünteesil DNA primaasi mõjul, siis kromosoomi pikkuse säilitamiseks on vajalik pidev telomeersete järjestuste lisamine. Pikenemine
Inimese kromosoomides on ~2000 kordust TTAGGG (5' 3') Telomeerid hoiavad erinevate kromosoomide otsad omavahelise interakteerumise eest. (Eukarüootide iga kromosoom sisaldab ühe lineaarse DNA kaksikheeliksi, mitte tsükliseerunud DNA nagu prokarüootides.) Telomeerid seovad kromosoomid tuuma lamiinidega rakutuuma ümbrises. Samuti on telomeer seotud rakujagunemiste arvu kontrolliga. DNA igal replitseerumisel rakutsüklis uus sünteesitud DNA on umbes 100 bp lühema telomeeriga. Selle põhjuseks on asjaolu, et DNA mahajääva (ingl lagging) ahela sünteesil Okazaki fragmentidena 5' ots ei saa olla täispikkusega, sest kromosoomi lõpus ei ole kohta RNA primeri sünteesiks viimase Okazaki fragmendi jaoks. Seega umbes 100 mitootilise jagunemise järel telomeer on kadunud. Edasisel DNA replitseerumisel lähevad kaotsi geenid alates kromosoomi otstest.Kui vastsündinu rakud viia rakukultuuri kunstlikku toitekeskkonda,
SIR aga tunneb ära histoonide H3 ja H4 N-terminusi. H3 ja H4 N-terminused on SIR2 aktiivsusest tingitult deatsetüleeritud vormis. Antikehadega värvimine andis tulemuseks, et SIR valgud ja RAP1 paiknevad telomeeride piirkonnas. Nende andmete põhjal pandi kokku kromatiin-vahendatud vaigistamise mudel. Paljude RAP1 valkude sidumine nukleosoomivabadele telomeeri otsele indutseerib heterokromatiinse struktuuri tekke telomeeride piirkonnas. Valk-valk interaktsioonide võrgustik, kus on telomeeriga seotud RAP1, kolm SIR valku (2, 3, 4) ja hüpoatsetüleeritud H3 ning H4 ning mis kokku loovad väga stabiilse kõrgemat järku DNA-valk kompleksi. Viimane sisaldub mitmeid telomeere, kus DNA on välisvalkudele peaaegu kättesaamatu. Üks lisavalk, SIR1, on samuti vajalik piirkonna/geeni spetsiifiliseks vaigistamiseks, samas ei ole
Inimese telomeraasil on UAACCCUAA kordus, mis on RNA matriits, mille alusel DNA sünteesitakse. Ta liitub juhtiva ahela lõppu nii, et üks ots jääb veel üle ja tema abil sünteesitakse kuni otsani, siis libiseb jälle edasi ja jälle sünteesitakse. Nii moodustub palju kordusi. Seejärel sünteesitakse teisele ahelale RNA praimer ja DNA. RNA praimer eemaldatakse ja selle võrra on üks ahel lühem (okazaki fragmentide ahel). Telomeeri kordustele lisanduvad telomeeriga seonduvad valgud, mis tunnevad ära heksameerseid kordusi ja peidavad kromosoomi otsad ära, et need ei oleks kättesaadavad rekombinatsiooniensüümidele (ei saa rekombinatsioon toimuda). Replikatsioon Rakkudes on palju erinevaid DNA polümeraase, neist vaid mõned osalevad kromosoomide replikatsioonil. E. Coli DNA polümeaasid (= prokarüootide polümeraasid): 1) Pol I – reparatsioon, RNA praimeri eemaldamine (1 polüpeptiid) 2) Pol II – reparatsioon (1 polüpeptiid)
annaabi.ee 
