Sõpru, kes ajavad meid naerma, kui me oleme trotsis. Ka see sama tõelisus võib meid õnnelikuks teha. Samas ei saa meid ka koguaeg õnnetuse eest kaitsta. Ega ilmaasjata öelda, et see pole veel õnn, kui saad soojal Lõunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui me kookospähkliga vastu pead ei saa. Kunagi ei tea mis võib juhtuda. Me võime ka kõige suvalisemal hetkel telliskiviga vastu pead saada ja meie elu ongi läbi. Õnn peitubki lihtsates asjades. Kui meil on pere ja sõbrad, kes üksteist toetavad ja üksteisest hoolivad. Me oleme õnnelikud.
öelda tögab ehk naerab inimese üle. Novellis ,,Kevad Supilinnas" käitus küünik Ülo Leib teistega väga inetult. Just kui saatuse tahtel juhtus mehega lõpuks õnnetus. Enne seda jõudis aga Ülo tõelise üllatuse osaliseks saada. Kui enne ei suutnud teda mitte miski rõõmustada ega üllatada, siis taevast alla langev kivi tegi ta tuju väga heaks - Ülo unustas sel hetkel kõik muu. Võibki öelda, et saatuse iroonia lasi Ülol kordki rõõmustada, kuid kohe pärast seda sai ta telliskiviga pähe. Novelli pealkiri on ,,Kevad Supilinnas". Tegevus võib toimuda kevadel kohas, mida kutsutakse Supilinnaks. Samas aga tundub see pealkiri sügavamõttelisem ning metafooriline.
sepikoda, hobusetallid, viinavabrik ja nuumhärgade tallid. Kõigist neist on tänapäeval järele jäänud vaid müürijäänused. 20. sajandi alguseks oli mõisa kõrval- ja abihoonete arv 30. Säilinud on tuulik, aidahoone, jääkelder, karjalautade kompleks. Osaliselt on säilinud kuivatihoone. Ehitusmaterjaliks oli kasutatud tahumata maa- ja paekivi, seinad krohviti. 20. sajandi algul rajatud lehmalauda ja viljakuivati ehitamisel kasutati lõhutud maakivi, ukse- ja aknaavad kanditi punase telliskiviga. [1] Pilt nr. 1 1910 mõisahoone http://kukrusemois.ee/meist/ 1.2 Von Tollid 1841.aastal sai Kukruse mõisa omanikuks ajaloohuviline sõjaväelane polkovnik Robert von Toll (1802-1876), kes sõjaväeteenistusest lahkununa pühendus jäägitult mõisa majapidamisele ja ajalooliste ürikute kogumisele ning läbitöötamisele. Ajapikku kujunes Kukruse arhiivist Baltikumi suurim ja väärtuslikem eraarhiiv, milles leidus hulk mõisate dokumente, pärgamentürikuid
Põhjus seisnes selles, et arhitektuurivõistlus polnud avalik ning tellija eesmärk oli ka mitte liigselt raha kulutada – seega kõnealused olid ainult ratsionaalsed projektid, mille sai realiseerida kindlate kuludega, mistõttu juurviljakujulisi ja muid sarnaseid maju ei kaalutudki. Hoone on konstruktsioonilt üsna lihtne, väga minimalistliku vormiga, õige suuruse, proportsiooni ja fassaadikattematerjaliga – tartule omaselt telliskiviga. Veelkord võib mainida, et ehituse muutis keeruliseks maastik. Kui esimesele korrusele mäe sisse ulatuvate parklate rajamiseks tuli toomemäe nõlv püstloodis lahti kaevata, mis tekitas hirmu, et mägi hakkab kaela vajuma. Emil Urbeli arhitektibüroo lihtne ja minimalistlik töö on Tartus väga omalaadne ning hakkab selles mõnes mõttes
Oli kangesti meeldiv perekond ja kangesti meeldiv maja ka. Ma polnud kogu maal veel näinud ühtki maja, mis oleks olnud nii meeldiv ja nii peenike. Eesuksel polnud raudkäepidet ega ka puukäepidet nahknööriga, vaid vasknupp, kust keerati, -- niisama nagu linnamajades. Elutoas polnud voodit, polnud jälgegi voodist, aga linnas on kole paljudes elutubades voodid. Seal oli suur telliskividest müüritud kamin, ja kivid peeti puhtad ja punased vett peale valades ning neid teise telliskiviga nühkides; aeg-ajalt küüriti kaminat punase vesivärviga, mida hüütakse hispaania pruuniks. Just niisama kui linnas tehakse. Kaminas oli suur vasest rest, mis tervet palki oleks kandnud. Keset kaminasimssi seisis kell, ja kella klaasist esiküljele oli alla linnapilt maalitud, ja keskele oli ruumi jäetud päikesele, ja selle taga liikus pendel. Ilus oli kuulata selle kella tiksumist; ja mõnikord, kui rändkaupmees parajasti oli seal käinud ning kella üles keeranud ja korda seadnud,
annaabi.ee 
