„Titanic“ oli 1912a maailma suurim reisilaev ja alusats oma esimest merereisi 14.aprill. Laeva reisijateks olid põhiliselt rikkurid, kes pidutsesid ja nautisid reisi uhkel ookenaihiiglasel. On teada, et sellel päeval oli avastatud mitu triivivat jäämäge, millest oli ka informeeritud „Titanicut“. Viimase info jäämäest saatis teele laev ”Caledoni”, kes märkas oma teel jäämäge. ”Titanic” sai teate ilusti kätte. Aga mingil põhjusel jäi see teade telegrafisti lauale toppama. Siin me näeme esimest kommunikatsiooni viga. Informatsioon edstati vastuvõtjale aga see ei jõuidnud kapteni kätte. Õige käitumine oleks olnud järgmine: telegrafist oleks pidanud teate kohe edastama kaptenisillale ja teavitama võimalikust ohust kohe kaptenit. Aga mingil põhjusel mattus hoiatus jäämäest telegrafisti teiste teadete alla. Põhjuseks on toodud telegrafisti palga lisa teenimine ehk teisiti õeldes oli laeval palju rikkureid,
hoone ulatuvasse üldisesse ootesaali. Üldisest ootesaalist, kus on säilinud stukkdekooriga lagi ja algsed kassaluugid, jäävad mõlemale poole puitmahud. Esimeses neist oli katusest välja kasvava erakliku valguslaternaga ootesaal kolmanda klassi reisijatele koos puhvetiga. Saali laes olevad maalingud on raudteelaste mälestuste järgi maalitud sinna 1950. aastate kapitaalremondi käigus. Ootesaalist pääses jaamaametnike kontoriruumidesse, telegrafisti ruumi, sandarm-politsei valveruumi ning jaamaülema kabinetti, mida hiljem on kutsutud "punanurgaks". Parempoolses puitmahus asusid aga eraldi ruumid daamidele, puhvetitega I ja II klassi ootesaal (Eesti riigi loomisest alates üldine einelaud) ning köök. (1) Imperaatoripaviljon oli, nagu nimigi ütleb, mõeldud kasutamiseks üksnes keisrile või tema perekonnaliikmeile nende vastuvõtul ja ärasaatmisel. Ristkülikukujulises väikeses
tundma. Ta põletas isegi oma romaani ära. Ühe peatükki suutis siiski kohatud neiu tulest päästa. Meister tuli ise hullumajja ravile. Meistri ja Ivani vestluse ajal toodi ravilasse mees, kes väitis, et tal pea maha lõigati ning mees, kes ventilatsioonilõõri peidetud rahapakkidest rääkis. Neljateistkümnes peatükk: Olgu kiidetud kukk! Rimski sai telefonikõne, milles tal keelati helistada. Peagi tuli sisse Varenuhha. Ta rääkis, et Stjopa olevat olnud kõrtsis ,,Jalta" telegrafisti täis jootnud ning siis Jalta nimega telegramme saatnud. Peagi tundus Varenuhha Rimskile kahtlane. Ta oli kindel, et Varenuhha valetab. Varenuhha varjas end ajalehega valguse eest. Nüüd märkas Rimski, et mehel pole varju. Aknast üritas sisse pääseda punasejuukseline alasti näitsik. Rimski päästis kukk, kes oma kiremisega koidiku saabumisest teatas. Olevused kadusid ning Rimski kiirustas tänavale. Ta sõitis taksiga rongijaama. Rimski sõitis rongiga Leningradi.