e ühel pool on n-ö sõnaraamat, teisel pool konkreetne film või konkreetne raamat tekst ja tekstuaalsus · teksti parameetrid: raamistatus; korrastatus- puudutab füüsiliselt seda,kuidas sõnad korrastatud lauseteks, lõigud peatükkideks jne, vähemalt kahekordne kodeeritus, terviklik tähendus-kui on tekst,mis on korrastatud, siis ta üritab midagi sellist öelda, mis oleks terviksõnum ja mis meile kandastub terviksõnumina · tekstuaalsus- tekstilisus kui mõnevõrra protsessuaalne kui ka teksti parameetreid kandev nähtus, ntk kui rääkida filmist, siis räägime tekstilisest selles mõttes, et tal on tekstitunnused olemas · tekstuaalsed tähendused(vs keelelised tähendused) kontekst/kontekstuaalsus · kontekst: kultuurisituatsioonilised piirangud, mis piiravad kõneakti. Igal situatsioonil on teatud mõju tekstile ja tema tähendusele
žanrite vahel: milline on kirjutaja ja lugeja suhe, hoiakud, keelelised võtted jm. Lisaks Halliday funktsionaalsele grammatikale toetub lingvistiline tekstianalüüs klassikalise retoorikaõpetusega (Perelman) ja formaalse tekstilingvistika. Retoorika ideid tuuakse tagasi Aristotelese aegadest. 1970ndatel hakati rääkima uuest retoorikast ja lingvistilisest pöördest. Kui antiikne retoorika seostus suulise kultuuriga ehk kõnekunstiga, siis uues retoorikas sai keskseks mõisteks tekstilisus ehk tekstide ülesehitamise viis. Formaalse tekstilingvistika eesmärk oli vaadata, kuidas laused moodustuvad tekstiks. Uuriti nt läbi tekstisidususe võtete ja vormitunnuste abil, millega loodeti koostama hakata universaalseid tekstigrammatikaid, mida ei õnnestunud siiski koostada. Paljusid formaalseid tekstianalüüsi ideid arendatakse edasi tänapäevases žanriuurimises: võtted ja küsimused on samamoodi aktuaalsed, aga võtted erinevad.
Intertekstuaalsus, mida rohkelt loomingu esimeses pooles, asendub siin süvapsühholoogilisusega. Need seisundid, olukorrad, episoodid on taaskord küllaltki äärmuslikud ja radikaalsed. Neis pole argisust või rutiini. Ka seda iseloomustab maniakaalsus, patoloogilisus, haiglaslikkus. Muidugi selles tähenduses on seda kahte poolust ühendav lüli ka väga hästi näha. Varasemas loomingus on see tõde seotud samamoodi naisega või mingite naistegelastega, aga hilisloomingus see tekstilisus järjest väheneb ning naine on mingisugune selline teema, mis seostub ennekõike hingega või väga peenete intensiivsete psühholoogiliste otsingutega. Aga eks see selline religioossus, metafüüsilisus jääb tähtsaks ka Ehlvest loomingu lõpuosas. KV: Ehlvest esitab meile filosoofilise aluspõhjaga maailma, milles tegutsevad isikud on väga ebakindlad, närvilised, nad ei tunne ennast kindlalt, nad elavad teatud mõttes paguluses,
annaabi.ee 
