Samal ajal kujunes tootjate vahel konkurents. See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana. Lisaks oli vaja piisavalt toorainet, millest kaupu valmistada. Tööliste, sh laste olukord. Vabrikutöö oli pikka aega äärmiselt raske. Kuna ettevõtjatel oli kasulik kalleid masinaid pidevalt töös hoida, nõuti töötajatelt võimalikult pikki tööpäevi. Tekstiilivabrikutes kestis töö 13- 14 tundi, kaevandustes võisid olla küll lühemad päevad, kuid töö ise oli tekstiilitootmisest ja metallurgiastki palju raskem. Ülejäänud aeg kuuus töölisel magamisele, söömisele ning tööle ja töölt koju minekule. Nõnda ei jäänudki vabrikutöölistel end ja oma pere jaoks peaaegu üldse aega. Vabad olid ainult pühapäevad ja mõned tähtpäevad. Tööliste palgad olid enamasti väga madalad, kuigi suuremate oskuste ja kogemuste eest maksti
disiplineerida. Tööpäevad olid väga pikad. Kahjulik mõju lastele Lapsed jäid tihti tööl magama. Kehv toit, söödi töötades. Paljud tööd olid lastele lausa eluohtlikud. Lapsi karistati füüsiliselt. Selline eluviis mõjus tugevalt nende närvisüsteemile. Kritiseerimine Töölistest lapsed nägid hirmuäratavad välja. Ebainimlikud töötingimused. 1883. aastal Briti saadiku raport laste töö kohta tekstiilivabrikutes. Vähendati lastetööaega 19. sajandi hakkas lapstööjõu tugev kritiseerimine Kahanes laste palkamine,et vältida valitsuse inpekteerimist ja negatiivset kriitikat Ettevõtjate vabandused Töö valmistab last eluks ette. Vabrikus viibimne on tervislikum kui agulikorteris. Kui lapsed ei töötaks jääksid nad järelvalveta ning saaksid vähem oma vanematega koos olla. Lapsed võiksid hakata hulkuma ja varastama. Ilma lastetööjõuta jääksid nad nö konkurentsile alla
Masinad läksid rikki ja siis jälle palka ei saanud nädalaid. Määrati trahve ja vähendati palka hilinejatele ja neile, kes tegid vigu. Majanduskriisidele ajal pandi vabrikud seisma ja hakati koondama. Töökeskkond Enne 19. Sajandit ohutusnõuetele tähelepanu ei pööratud. Igaüks pidi ise nii enda tervise kui kõige muu eest vastutama-invaliidistumine. Aurumasinaga võis ennast ära põletada, kaevandustes ja keemiatööstuses ringlesid ohtlikud gaasid. Tekstiilivabrikutes oli umbne ja tolmune, aknad pidid kinni olema, sest arvati, et nii säilib kvaliteet. Miks oli tööandjatel nii kerge töölisi ära kasutada? Algusaegadel oli tööliste eneseteadvus väike. Töölisel lootsid rohke ja tubli töö eest saada palgalisa või kergemat tööd. Protestiti pigem ülekohtu vastu, kui oma töö üle. Kirjaoskamatus takistas aktsioonide korraldamist. Töölised ühinesid ja hakkasid streikima, töö jäi seisma, kuigi see oli keelatud, sest polnud õige, et
kaela ja puhkes suur antisemitsismilaine. Samal ajal üritasid rojalistid seda kõike vabariiklaste kaela ajada. Sajandivahetusel hakkas USA huvi tundma ja võeti USA poolt üle, planeeriti hoolikalt ja vaadati eelnevad vead üle ning 1904a taasalustati kanali tööga. 1914a sai Panama kanal valmis, mis oli USAle läbi ajaloo kõige kulukam projekt. Kokku käis läbi 80 000 inimest, kellest 30 000 suri. TÖÖLISTE OLUKORD Naised ja lapsed töötasid tekstiilivabrikutes, vähemal määral metallurgias. Naised -lapsed olid kergesti distsiplineeritavad ja hulga pdavamad.Lapsi hakati rakendama 8-10 aastaselt ja reeglina samade kohustustega kui naisi ja siegi mehi. Naised said palka poole vähem kui mehed ja lapsed said veel omakorda poole. Kurikuulsaks sai 1833 Briti parlamendisaadiku M. Sadleri(?) raport. Sadler oli 1832 kogunud põhjalikult materjali lastetööolukorra kohta tekstiilivabrikutes. Ta eesmärk oli tõestada, et see teema vajab reguleerimist
annaabi.ee 
