Elliptilised laused tunduvad valed, kuid olles osa dialoogist normaalsed. (,,Kas soovid kohvi?" ,,Ei, teed") Vastus ,,Ei teed" kõlaks dialoogist väljaspool veidralt. Ka tekstilingvistika arenemisel oldi ideel, et lause on see mida on vaja analüüsida. Arvati et lausete vahel on seos, mis moodustavad teksti. Teksti moodustamine sõltub kasutusolukorrast ja funktsioonist, mitte keele üldisest struktuurist. Tekst on koht kus keele tähendus realiseerub. Püüti koostada tekstigrammatikaid sarnaselt keelegrammatikale, millega saaks eristada normaalseid tekste ebatavalistest. Teksti moodustamine sõltub kommunikatsiooniolukorrast. Kasutatakse tagasiviiteid, struktuurilist sidusust asesõnu ja sünonüüme. Mari on minu õde, ta töötab siin. Struktuuriline sidusus (grammatiline & lingvistiline) erineb semantilistest sidususest. Tekst ei pea olema tingimata ainult sõnaline, töötab ka mõnes muus süsteemis.
raamatu peatükk. Nii kasutatakse teksti mõistet tüüpiliselt ka lingvistikas. Diskursus on aga tekst koos kontekstiga. Suulise diskursuse all mõeldakse tavaliselt sellist kahesuunalist suhtlust: Sa ütled sõbrale tere, ta ütleb tere vastu, sa küsid küsimuse, sõber vastab jne. Selline diskursus on üldiselt palju pikem kui lause, kuid võib olla ka ühe lause pikkune või veel lühemgi. LISA: 1970. aastatel tehti katseid kirjutada tekstigrammatikaid tavalise lausesüntaksi, eriti fraasistruktuurigrammatika eeskuju järgides. Need pidid kirjeldama hästi moodustatud tekste ja eristama need halvasti või ebatavaliselt moodustatud tekstidest. Sellised katsed ebaõnnestusid. Suhtluse diskursuse tasandi (loomulikud) normid on lõdvemad kui morfosüntaksi normid ja suhtluse norme ei ole võimalik formaliseerida täpseteks struktuurireegliteks. Kuid see ei tähenda, et neid norme ei oleks olemas või et neid ei oleks võimalik kirjeldada
Retoorika ideid tuuakse tagasi Aristotelese aegadest. 1970ndatel hakati rääkima uuest retoorikast ja lingvistilisest pöördest. Kui antiikne retoorika seostus suulise kultuuriga ehk kõnekunstiga, siis uues retoorikas sai keskseks mõisteks tekstilisus ehk tekstide ülesehitamise viis. Formaalse tekstilingvistika eesmärk oli vaadata, kuidas laused moodustuvad tekstiks. Uuriti nt läbi tekstisidususe võtete ja vormitunnuste abil, millega loodeti koostama hakata universaalseid tekstigrammatikaid, mida ei õnnestunud siiski koostada. Paljusid formaalseid tekstianalüüsi ideid arendatakse edasi tänapäevases žanriuurimises: võtted ja küsimused on samamoodi aktuaalsed, aga võtted erinevad. Kui 1970–80ndatel uuriti tegelikkust ja seda kirjeldavate diskursuste vahekord, siis 21. sajandil on hakatud varasemast detailsemalt, nn lingvistilisemalt analüüsima seda diskursustes ja tekstiliikides kasutatavat keelt ja selle väljendusvahendeid. Uurimisalus on keel ja kuidas seda
annaabi.ee 
