jäid sinna paigale. Eluasemeks polnud neil enam ajutine koda, vaid pidevalt kasutatav maja. Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiski veel pikka aega rändleva eluviisi. Teisalt kaasnes viljelusmajandusele üleminekuga inimkonna arengu ebaühtlus ka seetõttu, et mitte igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ega taimeliike. Ning ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval 9 oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasva- tuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed. Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Varasem kivitöötlemis- tehnika oli piirdunud kivi küljest kildude äralöömise või surumisega, nüüd aga hakati valmistama juba suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima. Nii ilmusid silmaauguga kivikirved ja põlluharimi- seks vajalikud kõplad. Noorema kiviaja algust määratletakse sageli ka savinõude kasutuselevõtu järgi
jäid sinna paigale. Eluasemeks polnud neil enam ajutine koda, vaid pidevalt kasutatav maja. Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiski veel pikka aega rändleva eluviisi. Teisalt kaasnes viljelusmajandusele üleminekuga inimkonna arengu ebaühtlus ka seetõttu, et mitte igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ega taimeliike. Ning ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval 9 oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasva- tuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed. Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Varasem kivitöötlemis- tehnika oli piirdunud kivi küljest kildude äralöömise või surumisega, nüüd aga hakati valmistama juba suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima. Nii ilmusid silmaauguga kivikirved ja põlluharimi- seks vajalikud kõplad. Noorema kiviaja algust määratletakse sageli ka savinõude kasutuselevõtu järgi
viljelusmajandusele. Inimesed ei sõltunud enam täielikult looduse armust, vaid hakkasid endale ise toiduaineid tootma. Tänu sellele jäid näljahädad harvemaks, vähenes suremus ja pikenes eluiga. Inimeste arvukus seetõttu kasvas. Maaharimine ja karjakasvatus muutis inimesed paikseks. Põldude naabrusse loodi asulad ning ka küttimine toimus lähiümbruses. Ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasvatuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed, mistõttu säilis ka rändleva eluviisiga küttimine. Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Hakati valmistama senisest suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima. Seetõttu ilmusid silmaauguga kivikirved ja põlluharimiseks vajalikud kõplad. Võeti ka kasutusele savinõud. Tähtsad leiutised olid ketramine ja riidekudumine.
annaabi.ee 
