5 neid ei mõista (taju mõtestatud!) ja nad on seetõttu tema jaoks tähtsusetud. Meeleolu kujundajana toimivad veel kaasinimesed, loodus, ilmastiku laad, kunstiteosed. (Bachmann ja Maruste, 2003: 223-224) 2.2 Ärevus Ärevus on emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne. Selle mõiste võttis kasutusele Sigmund Freud 1926. a. Ärevuse tekitajaina võivad toimida väga mitmesugused asjaolud oodatud sündmuste edasilükkamine tekib rahutus ja kartus, et oodatav sündmus ei toimugi või oodatud isik ei tule. Ärevust põhjustab olukorra määramatus, enese kontrolli alt väljumine, võimalikud ebameeldivused, infopuudus, võimalik oht jne. Kõige selle tagajärjel lähevad inimesed närviliseks, muutuvad rahutuks, pingestatuks. Ärevus on märgatav välisel vaatluselgi. Seda saab tuvastada näiteks nelja lihtsa ,,parameetri" alusel:
mida oleks pidanud olema teaduslike meetoditega suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada. Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist. Tekkis meditsiinis (ja füsioloogias) A. von Halleri (1708-1777) ärrituse kontseptsioon. (Haller oli anatoom ja füsioloog, omas teeneid närvi- ja lihasfüsioloogia väljatöötamisel, tuues esile närvide ja närvimpulsside tähtsuse ärrituste tekitajaina.) Erutuvus kui selline oleks olnud osa ,,elujõust", selle avaldumisvorm (,,füsioloogiline omadus"). Haller nägi, et nn närviprintsiip reguleerib kõiki organismi protsesse, ka haiguslikke teisisõnu: kõik haigused ,,on närvidest". Raviprintsiipe kasvas sellest välja ärritamise või rahustamise metoodika. Ravis kippusid vitalismi kalduvad tegelased eelistama similia similibus kontseptsiooni ravimine sarnasega. 6.SEMINAR Vaimuhaigete staatus enne uusaega (keskaeg, araabia)
suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada. Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist. Tekkis meditsiinis (ja füsioloogias) A. von Halleri (1708-1777) ärrituse kontseptsioon. Haller oli anatoom ja füsioloog, omas teeneid närvi- ja lihasfüsioloogia väljatöötamisel, tuues esile närvide ja närvimpulsside tähtsuse ärrituste tekitajaina. Erutuvus kui selline oleks olnud osa ,,elujõust", selle avaldumisvorm (,,füsioloogiline omadus"). Haller nägi, et nn närviprintsiip reguleerib kõiki organismi protsesse, ka haiguslikke teisisõnu: kõik haigused ,,on närvidest". Raviprintsiipe kasvas sellest välja ärritamise või rahustamise metoodika. Soti õpetlane Y. Brown arendas teooriat, mille kohaselt organismi tegevus kujutabki endast eeskätt ärrituste avaldumist. Ärritused võisid olla välised (keskkonna
annaabi.ee 
