paljudes maades võetud riikliku kaitse alla. Kaitse kahjuliku inimmõju eest. Kasutusel olnud ja olevad abinõud metsakuklaste pesade kaitseks: 1.Selgitavad artiklid ajakirjanduses 5 2.Vestlused ja loengud koolides ja rahvamajades , looduskaitse seltsides, raadios jne 3.Seatakse metsateede ja sihtide äärde käidavatasse kohtadesse selgitavaid silte ja stende 4.Käidavates kohtades paiknevadkuklaspesad ümbritsetatakse teivastest kokkulöödavate kaitseraamidega (millel on pigem moraalne kui praktiline tähtsus) 5.Rahatrahv sihilikul pesa rüüstamisel [6] Teatud juhtudel , kui looduskaitse objekte hävitatakse või rikutakse sihilikult ja korduvalt, siis võib see endaga kaasa tuua kriminaalkaristuse- paranduslik töö kuni 1 aasta või rahatrahv kuni 100 rubla(alus:Eesti NSV Kriminaalkoodeksi §198) [7] Tänapäeval on kuklase pesa hävitamisel rahatrahv kuni 6000 krooni ehk 382[7]
ning järvede äärde, kuna veest püüti toiduks kalu, samuti oli kergem paadiga ühest kohast teise liikuda. Meeste ülesandeks oligi küttimine ja kalapüük. Loomade püüdmiseks kaevati auke, mis kaeti pealt okste ja mätastega. Kalu püüti ahinguga, hiljam kalavõrkudega. Naised käisid metsas seeni, marju, pähkleid, söödavaid juuri, mugulaid ning muid loodusande korjamas. Sellist tegevust nimetatakse koriluseks. Elati püstkodades, need olid telgitaolised teivastest ehitatud elamud, mis kaeti loomanahkade ja puukoortega ning talvel ka mätastega. Kui ühest paigast jahisaak lopes, liiguti teise paika elama. Aastatuhanded hiljem õpiti kasutama paremaid tööriistu. Kasutusele võeti ka savinõud. Niiviisi pikkamööda kujunesid Eesti pinnal elavate asukate elutingimused, mille algsele tekkele andsid mõjutuse 4 siin aset leidnud jääaega.
Pikka aega on maia tsivilisatsiooni õitsenguks peetud klassikalise perioodi linnu, kuid XX sajandi lõpul välja kaevatud eelklassikalise perioodi linnad on toonud päevavalgele ühed suurimad maiade tsivilisatsiooni ajal rajatud ehitised. Maiade arhitektuuripärand näitab kiiret rahvastikukasvu ja kultuuriarengut juba 600 eKr. Maiade arhitektuuritraditsioon arenes arhailise perioodi lihtsatest ristküliku või ovaali kujuga teivastest ja õlgedest onnidest keskmisel eelklassikalisel perioodil loodud lubjakivist linnadenni, kus leidus püramiid- templeid, paleesid ja rituaalseid komplekse ning erinevaid ehitisi ja linnaosi ühendavaid krohvitud teid ja treppe. Juba väga varasest ajast rajasid maiad väljakuid ja ehitisi kindlaks tehtud plaani alusel. , seejuures sageli orienteeruti põhiilmakaarte järgi. Hiline eelklassikaline periood
Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke. Hagudest koda kasutasid metsamehed ja põdrakasvatajad, kui neil ei juhtunud kojakangast kaasas olema. Koola poolsaarelt on teada, et lühiajalistes peatuspaikades võidi lihtne varje moodustada kahe jämedama puu alumistele okstele asetatud rõhtsast latist ja selle vastu kaldu maasse torgatud teivastest, mis kaeti kuuseokstega. Riidega kaetud ,,poolkoja" (laavvu-peälli, kovas-pielle) püstitamine sarnaneb hagudest koja ehitamisele, kuid teivastest karkass kaeti purjeriidega või kottidest õmmeldud kattega (varasemal ajal tohuga). Poolkoja lahtisele küljele tehti samuti lõke. ,,Poolkoda" oli kala- ja jahimeeste, põdrakarjuste ja heinaliste eluase. 72
annaabi.ee 
