Euroopas rohkem levinud kui kreeka keel. Tõsi küll, keskaja esimesel poolel ja varase Itaalia renessansi ajal oli kreeka keel Lääne-Euroopas peaaegu tundmatu, sellal kui ladina keelt tunti kõikjal. Kuid antiikkirjanduse suurima mõju ajajärk Euroopa kirjandusele algab XVXVI sajandil, mil kreeka keelt Euroopas juba tunti (enam-vähem). Ja kui Euroopa pöördub nüüd antiikkirjanduse poole tema Rooma teisendis, siis ei sünni see mitte kreeka keele mittetundmise tõttu, vaid sellepärast, et Rooma teisend vastas enam selle aja kunstilise maitsele ja tema kirjanduslikele tarvidustele. Vaatamata mõlema kirjanduse kui inimühiskonna arengu ühele ja samale järgule vastavate kirjanduste samatüübilisusele, vaatamata rooma kui noorema kirjanduse kaugeleulatuvale sõltuvusele varem arenenud kreeka omast, ei ole rooma kirjandus lihtsaks
inimene, teisel pool järv ise või vetevalla asukad, kellele inimese teguviis on vastuvõetamatu. Konflikti põhjustab lapselappide pesemine järves, lapse tagumiku pühkimine kalaga, liiga paljude kalade hoolimatu väljapüük vms. Kalaliiki tavaliselt nimetatud pole; ainult mõnel juhul on mainitud purikat (haugi). TartuMaarja jututeisendis pudeneb järvest tema rännuteel havikalu maha, Vändra teisendis pühib lapseema suure purikaga lapse tagumiku puhtaks. Haug on järvede rännu muistendites muistse kalastajakultuuri esindaja nagu tölpsabahaugki. I. Paulson märgib: «Kalastusest elatuvad algsed loodusrahvad on aga mõnda suurt kala või kalaliiki kõigi selle üksikute esindajatega pidanud jõevaimu või kalajumaluse konkreetseks kehastuseks, näit havi mitmel pool PõhjaEuraasias. Ka Eestis on kalurid omistanud havile eriti tugeva väe». Seda,
samal ajal ka "morfoloogia keskne kontseptsioon" (J. Huxley, 1928), mis on äärmiselt oluline nii organismide evolutsiooni käsitluses kui ka süstemaa- tikas (eriti fülogeneetilises süstemaatikas). Terminit kasutatakse alates R. Oweni tööst selgrootute kohta (1843), käsitus on muidugi vanem ja esineb näiteks ka Goethe uurimuses metamorfooside kohta taimedel (1790). Owen de- fineeris homollogi kui "sama organ erinevatel loomadel mistahes vormi ja funktsiooni teisendis". Kõneldes tunnuste (tunnuse seisundite, transformat- sioonirea liikmete) homoloogsusest peame silmas nende evolutsiooniliselt sama päritolu, nende kujunemist üksteisest või tunnusest, mis esines nende eellastel. Süstemaaatikas mingi organismirühma uurimisel on üks esimesi ja tähtsamaid ülesandeid kasutatavate tunnuste (ja tunnuse seisundite) loetelu koostamine. Pealiskaudse suhtumise korral (või ükskõiksuse puhul - et olgu
annaabi.ee 
