tuuma musta augu ümber gaasikettast) 12) Raadioteleskoobid Reflektorid, millel klaasi asemel metallpeegel e antenn see ,,näeb" vaid raadiokiirguse tugevust ja ,,teab" ligikaudset suunda, kust see tuleb. (väike lahutusvõime e täpsus kasut. mitu refraktorit) 13) Taeva soojuskiirgus: (infrapuna tuleb kõikjalt, aga me tunneme ainult Päikeselt) mõõdetakse kõrge mäe otsast pooljuhtvastuvõtjad 14) UV kosmosest: Mõõdetakse peegelteleskoobiga, Registreeritakse Maa tehiskaaslaselt, kuna maapinnani jõuab vähe (kuumadelt tähtedelt- valged kääbused, planetaarudud...) 15) Röntgen- ja gammaastronoomia: (kõige kuumemad objektid, võimsaimad plahvatused) Röntgenkiirgus kuumas gaasis (meie Päikese pinna kohal ka kõigil tähtedel, neutrontähtedel, mustadel aukudel) Mõõdetakse kaldpeegeldava teleskoobiga, vaatlused kosmoses Gammakiirgus elementaarosakeste põrgetest (veel kõrgemad temperatuurid kui röntgeni jaoks)
vesiniku põlemisel. Väikse massiga tähed ei pruugigi läbida kõiki tuumareaktsioone. Kõige pisematel tähtedel ei pruugi süttida vesinik ja natuke suurematel heelium. Lõpuni, see tähendab raua tekkeni, saavad tuumareaktsioonide ahelikud minna vaid tähtedes, mille mass ületab 8 päikese massi, kui ta elu ennem ei lõpe mõne katastroofiga. PILDIL: Meile lähim täht - Päike - pildistatuna 11 kordselt ioniseeritud raua ioonide poolt kiiratavas ultraviolettkiirguses EIT kaameraga SOHO tehiskaaslaselt. -5- Tähtede surm Kui päikesesarnased tähed vananevad, muutuvad nad jahedamateks ja punasemateks, kuid suurenevad oma mõõtmetelt tohutul määral - neist saavad punased hiiud. Kui selline punane hiid heidab lõpuks ära oma paisunud väliskihid, paljastub tema järele jäänud täheline südamik, millelt lähtuv ultraviolettkiirgus paneb lahkuva gaasipilve helendama - tekkib planetaarudu
Tolmuosakeste suurus on umbes sama mis tubakasuitsus. Tolmu keskmiseks tiheduseks on üks osake mitmekorruselise maja ruumala kohta. Ka massi poolest on tolmu palju vähem kui gaasi üks gramm tolmu saja grammi gaasi kohta. Tolm ja gaas esinevad alati koos. Kus on palju gaasi, seal on ka palju tolmu. Tähtedevaheline gaas ja tolm ei jaotu galaktikas ühtlaselt. Hajusaine on koondunud pilvedesse, mille vahel aine tihedus on keskmisest palju väiksem. Tähti ja tolmu Osa tehiskaaslaselt IRAS vaadeldud objektidest on suhteliselt jahedad punased tähed. Enamik kiirgusallikaid on aga veelgi madalama temperatuuriga. Plancki kiirgusseadusest selgub, et kehad, mille temperatuur on paaristkümnest kuni paarituhande kelvinini, kiirgavad kõige tugevamini spektri infrapunaosas. Oma " infrapunase silmaga" nägi IRAS kõiki Päikesesüsteemikehi planeete, väikeplaneete ja komeete, kuid ennekõike nägi ta kõikjal, suunast sõltumata, tähtedevahelise tolmupilvi
Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk koma - sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Koma on komeedi tuuma ümbritsev gaasipilv. Kui komeet on Päikesest kaugel, paistab pea sümmeetrilise laiguna. Päikesele lähenemisel muutub ta ovaalseks ja hiljem ilmub saba. Nähtav koma on omakorda ümbritsetud veel palju suuremate mõõtmetega neutraalse vesiniku pilvega, mis on vaadeldav spektri ultraviolett- piirkonnas tehiskaaslaselt. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest, mida päikesetuul komeedist eemale puhub. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba.
on inimtegevusest tingitud keskonnamuutuste uurimine. Tulipunktis on seejuures osoonikihi seisund. M.Kannineni ja P. Anttila(1993) andmeil asuvad osoonikihti mõõtvad seadmed ka tehiskaaslastel NOAA10 ja NOAA11. Nad edastavad põhiliselt infot Euroopa ja Arktika kohal asuva osoonikihi olukorra kohta, lennates nendest piirkonadadest üle 8 korda päevas. Moodne tehnoloogia võimaldab neil mõõta o soonikihti ka polaaröö ajal. Näiteks kasutab Soome Meteoroloogia instituut antud tehiskaaslaselt saadavat infot osoonikihi kogupaksuse arvutamiseks. Ka paljud teised riigid on mures osoonikihi tuleviku pärast. 1993 aastal saatis Jaapan osoonikihi uurimiseks maailmaruumi 2 uurimisraketi. Siiski ei kulge taolised uuringud alati tagasilöökideta. Näiteks keeldus 1994 aastal kosmosel aeva Atlantis pardal asunud osoonikihi paksust mõõtev seade töötamast.Kõik ülejäänud atmosfääri ja päikeseenergia monitorid Atlantise pardal ning
annaabi.ee 
