Riigikorraldus Ateena ja Sparta näitel. Võtame aluseks Sparta ja Ateena riigikorraduse ja võrdleme seda Eesti omaga. Arutleme ka, mis oli head ja mis halvad küljed Ateena ja Sparta riigikorralduses. Arutleme ka seda, millele pööras rohkem tähelepanu Sparta riik ja millele Ateena riik. Ja samas, kuidas said riigid sellest kasu, et nad just sellist tegevist pooldasid rohkem. Spartas riigi eesotsas oli kaks päritava võimuga kuningat, järelikult ei valitsenud Sparta riiki ainuvalitseja.. Ateenas kuulus võim atistrokraatia hulgast pärinevatele riigiametnilele ja nõukogule. Alates aastast 594 eKr, kui riigimees, poeet ja seadusekandja vähendas mõnel määral aristrokraatia eesõigusi ja avas lihtkodanikele senisest suuremad võimalused riigikorralduses kaasa rääkimist. Ma leian, et riigis ei
Pätsi dekreedid demokraatia likvideerimiseks. Triumviraat. Vihik, õpik lk. 53-54. K.Päts andis välja rea dekreete, mis kaotasid demokraatia ja muutsid Eesti autoritaarseks: 1)Piirati ajakirjanduse tegevust, mis laienes peagi ka teistele elualadele:ametiühingud, omavalitsused, kõrgkoolid. Kontrolli hakkas teostama Riiklik Propaganda Talitus. 2)1935 keelustati kõigi erakondade tegevus ning asemele loodi Isamaaliit ja kutsekojad. 3)Valitsus üritas igati opositsiooni tegevist takistada 4)Riik hakkas sekkuma majandusellu 1935. a lõpuks oli demokraatlik riigikord Eestis asendunud autoritaarse diktatuuriga, mida hakati nimetama ,,Vaikivaks ajastuks" poliitiline elu riigis oli justkui seiskunud, parlamenti polnud, rahval puudus sõnaõigus, valitses triumviraat(Päts, Laidoner, Eenpalu) 13. Majandus autoritaarses Eestis: riigi sekkumine majandusellu 1930. aastate teisel poolel, rahva heaolu. Majanduselu edenes jõudsalt
Ehk kõne: keele kui vahendi kasutamise viis. Kõneakt: mõtte kujunemine ja sõnastamine. Kõne vormid: suuline, tajutava keeleüksuse mõestamne; siseküneline ; kirjalik (jaotuvad liikideks) - ekspressiivne ja imperssiivne kõne. Impressiivne sissepoole: mõistmine. Eksperssiivne väljapoole, teistele. Sisekõne areneb privaatkõnest. Et see kaasneb lapse tegevusele jas ee on olulin, et laps suudaks sõnastada seda, mida ta teeb. Et tasub ise kasvõi alguses kommenteerida tema tegevist, et see ergutaks teda lõpuks ise ka välja ütlema, mida ta teeb ise. Sisekõne erineb kirjlaku ja suulise kõne semantika/tähendus. Kirjakünes peas tähendus olema konkreetne, kohe arusaadav, lihtsamini mõistetav. Kui nt on mingi tekst, dialoog jne, siis kui seal pole: mis kus, milleks, mida, siis me saame (peame!) seda täiendavalt kommenteerida(ma). Meie kui eripedagoogi peaksime mõistma et see vahend - keel ja selle asutamine kõnes on eri nähtused! Nad on seotud küll!
annaabi.ee 
