ehmatanud. Vaatasin kogu etendust huviga ja ei saa öelda, et mul oleks kasvõi sekundikski igav hakanud, sest laval alati toimus midagi ja elu käis. Just etenduses oli elu. Selle viimase lausega tahaksin ma just vastu vaielda Heili Sirbitsi kirjutatud arvamisartiklile, kus ta ütles, et etenduses puudus absoluutselt elu. Minu jaoks oli see olemas. Laval käis pidevalt tegevus ja oli näha, et näitlejad on oma tegelaskujusse täielikult sisse elanud. Ma nägin näitlejate silmades tuld. Minu arvates oli seda elu seal lava peal täpselt parasjagu. Kõige enam meeldisid mulle Andres Mähari, Ott Sepa ja Riho Kütsari näideldud tegelased. Andres Mähar oli minu meelest üsnagi täpne Raud. See hääl ja need käezestid olid üks-ühele Rauaga ja kui Mähar oleks olnud kiilakas ja habemega, siis oleks olnud päris raske aru saada, kas laval on õige Mihkel Raud või on teda asendamas Andres Mähar
lihtsalt jonnib." Sellest, kuidas Tuglas antud tüdruku suhtumist kirjeldab, võib välja lugeda Tuglase enda suhtumist naistesse. Tuglas kirjeldab ühte peategelast Maalit kui jonnakat, pirtsakat ning puiklevat tüdrukut, kes sulast Kustat endale jonnimise pärast teki alla ei lase. Tuglase sule järgi on Maali Kusti vastu kord tuim ja külm, kord aga armastav ja ihalev. Spekuleerin, et Tuglas pani enda arusaamatuse naiste suhtes Kusta tegelaskujusse, väljendades sellega frustratsiooni ning mõistmatust, mida naised tema jaoks tekitasid. Siin on tegemist ilmselge oletuse ning minu isikliku arvamusega, millel tõepõhi puudub, kuid võib siiski üks tõlgendamise variantidest olla. Põhjalikult lugedes saab iga lugeja aru, millele Tuglas enda mõtetega viitab. Juba tol ajal hinnati naistes "puhtust" ning tehti maha "lõdva püksikummiga naisi." See on ajast-aega olnud üleüldine arusaam, et meestele ei meeldi
jahutamiseks, rõhuti muljet terviklikkusest. See oli väga peen töö publiku emotsioonidega. Emotsioone kas jahutati või kruviti üles. Teater ei teinud vahet reaalsusel ja lavareaalsusel, mis võis olla vaatajale osa tegevusest (tänapäeval illusioon). Ainult populaarsed ja hästimakstud näitlejad said valida endale ise rolli (alati valisid positiivse rolli). Publik tegi halvasti vahet näitleja ja tema lavategelase vahel. Publik nõudis näitlejalt, et see elaks sisse oma tegelaskujusse nõuti täielikku ümberkehastumist. Lope de Vega armastas arutleda selle ümberkehastamise üle. Lopel on näidend ,,Tõsine teesklus" ühest rooma näitlejast, kes kutsutakse Rooma imperaatori ette mängima kristlikku märtrit. Selle ajal juhtus Genesiusega see, et ta elas liiga hullult rolli sisse, temast oli saanud kristlane pärast näidendit suri kristliku märtrina roll viidi kaasa ellu, esmaklassiline läbielamine
annaabi.ee 
