Julien on alguses ainult "vallutamise" peal väljas. Aga siis haaravad ka teda tõelised tunded. Lugu lõpeb traagiliselt. Julien usub, et proua de Rênal reetis ta, ja tulistab naise pihta. Naine jääb ellu. Isegi tapmiskatse ei suuda purustada tema armastust. Ka Julien järgneb veelkord südame häälele. Kui ta vanglas hukkamist ootab, mõtleb ta ainult armastusele. Ta üritab pöörduda jumala poole. Aga ta ei suuda. Isegi niisugune katse tundub teesklusena. "Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu mind, vaid see, et proua de Rênali siin ei ole. Kui mul tuleks Verrières'is nädalate kaupa tema maja keldris peidus olla, et teda näha saada, kas ma siis ka haliseksin?" Julien õpib ühiskondlikul redelil tõustes tundma ja armastama veel teisigi naisi. Ühe soosija tütar, võluv ja võitlushimuline Mathilde de la Mole, kes on tehtud samast puust nagu Juliengi ja kes ei taha samuti keskpärasusega leppida, äratab temas vihaga segatud kire
lõppenud). Nüüd oli olemas aga rõõmus Luks, õrn Bella ja ettevaatlik Kass, kelle usalduse ja poolehoiu võitmine erilise saavutusena tundus. Loomadega julges p oma heaolu nimel suhet otsida, kartmata ebamugavustunnet või haavumist, mis inimeste puhul oli arvatavasti tema jaoks nende vältimise põhjus. Õnnestumine loomadega suhtlemisel andis nüüd p-le uut enesekindlust, mis kaotas temas olnud varasemad kompleksid ja nii hakkas varasem linnnaelu talle tunduma pentsiku teesklusena. Saavutatud kontroll oma uue elu üle ja sellest tulenevad tunded olid küll tõelised, kuid siiski p teadis, et inimesed võiksid selle temalt kõik uuesti ära võtta- p küll otsis meeleheitlikult teisi inimesi, kuid alateadvuslikult kartis neid. Näiteks seadis p kohe alguses jahimaja ümber, et oleks turvalisem tunne ning tassis püssi retkedel kaasas. Üks osa sellest hirmust oli ühiskonnas
Aga siis haaravad ka teda tõelised tunded. Lugu lõpeb traagiliselt. Julien usub, et proua de Rênal reetis ta, ja tulistab naise pihta. Naine jääb ellu. Isegi tapmiskatse ei suuda purustada tema armastust. Ka Julien järgneb veelkord südame häälele. Kui ta vanglas hukkamist ootab, mõtleb ta ainult armastusele. Ta üritab pöörduda jumala poole. Aga ta ei suuda. Isegi niisugune katse tundub teesklusena. "Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu mind, vaid see, et proua de Rênali siin ei ole. Kui mul tuleks Verrières'is nädalate kaupa tema maja keldris peidus olla, et teda näha saada, kas ma siis ka haliseksin?" F.Dostojevski „Kuritöö ja Tudeng Raskilnikov otsustab tappa liigkasuvõtja, Inimese karistus pole mitte ainult füüsiline,
Kuid mis mind sageli eemale tõukas, oli see ebaväärikas viis, millega see press lipitses Viini õukonna ees. Väikseimaidki sündmusi lossis kirjeldati kõikides üksikasjades ülistava vaimustuse toonis või piiritu kurvastuse ja moraalse kaastunde laadis, kui tegemist oli vastava "sündmusega". Ent kui tegemist oli millegagi, mis puudutas "kõiki-de aegade targimat monarhi" ennast, siis see press lihtsalt ei leidnud küllaldaselt magusaid sõnu. Minule näis see kõik teesklusena. Juba ainuüksi see sundis mind mõtlema, et ka liberaalsel demokraatial on oma plekid. Meeldida-püüd selle õukonna ees ja pealegi veel nii ebaväärikal moel tähendas minu silmis alandada rahvuse väärikust. See oli esimeseks pilvekeseks, mis varjutas minu suhtumist Viini "suurde" pressi. Nagu ka varem, jälgisin ma Viinis olles suure püüdlikkusega kõiki kultuuri- ja poliitilise elu sündmusi Saksamaal.
annaabi.ee 
