Ta hakkab laulma lilledest ja käib ringi justkui uimas. Pole täpselt teada, kas ta upub või uputab end ise. Claudius üritab printsist vabaneda ja saadab ta Inglismaale. Ta annab kaasa kirja, milles seisab, et Hamlet tuleb kohe tappa, kui ta Inglismaale pärale jõuab. Hamlet aga läheb tagasi koju, üllatades Claudiust. Tema reeturlikud ,,sõbrad" saavad hukka. Ainsaks tõeliseks sõbraks võib pidada Horatiot. Teised pidasid hullu teesklevat Hamletit vaimuhaigeks. Hamlet teeskles hullu seetõttu, et see võimaldas tal kõike öelda ja teha, ilma et ta oleks pidanud oma tegudele mõistlikku põhjendust andma. Hamlet teab, et ta peab paratamatult hukkuma. Claudius korraldab võitluse tema ja Laertese vahel. Laertes oli Ophelia vend ja ihales kättemaksu, sest pidas Hamletit süüdlaseks isa ja õe hukkumises. Claudius laseb Laertese mõõga mürgitada. Kokkuvõttes surevad mõlemad noormehed.
redaktsioonis kõige sagedamini rää(t)skopp (aga ka rääsiskupp, rää(t)skott, rääskukk, rääsku(kene), räätskull, räätskulp, rääsk, raspunn, pääspukk jts.), teises redaktsioonis aga sagedamini tatsvaar, kuid ka nt. taatsvaat, tatsva, tutsvaar, satsvaar, sõtsvaader, satva, atsva vm. Mõistatus võib olla kolmest või enamast osast koosnev rida, mille osade subjektid on eritüüpsed, nt. kaks pärisnime teesklevat libasõna ja tõeline pärisnimi: Punder puus, mander maas, Hindrek all heinamaal (pähkel, maasik, heinputk), või siis kaks subjektitut adjektiivi ja üks pärisnime teesklev reduplikatiivne libasõna: Puine pistab, luine salvab, viider-vääder väänab kokku, viskab alla keldriauku (puulusikaga söömine) vm. Mõistatusliku absurdi loomiseks võidakse kasutada segatehnikat, kus kombineeruvad kujundsõnade mõisteline kokkusobimatus, reduplikatiivsed jt. libasõnad ning ehk muudki vahendid
D'Artagnan nimetas oma nime ja härra de Treville'ile, kellele hetke jooksul meenusid olevik ja minevik, oli olukord ohe selge. «Vabandage,» lausus ta naeratades, «vabandage, kallis kaasmaalane, ma olin teid täiesti unustanud. Mis parata! Kapten on perekonnaisa, aga tal lasub palju suurem vastutus kui tavalisel perekonnaisal. Sõdurid on suured lapsed, aga kuna ma nõuan, et kuninga, eriti aga härra kardinali käske täidetaks . . .» D'Artagnan ei suutnud varjata teesklevat naeratust. Selle naeratuse järgi otsustas, härra de Treville, et tal pole kaugeltki tegemist lolliga, ja kõneainet muutes asus ta asja juurde: 39 «Ma armastasin väga teie isa,» sõnas härra de Tre-ville. «Mis võin ma teha tema poja heaks? Ent tehkem kiiresti, ma pole oma aja peremees.» «Härra,» lausus d'Artagnan, «ma lahkusin Tarbes'ist ja tulin siia, et paluda teilt sõpruse mälestuseks, mida te pole unustanud, musketärimantlit. Kuid pärast seda, mida
annaabi.ee 
