sel päeval kõigi, eriti daamide tähelepanu keskpunktis. Teinud auringi linnas, tuli rüütel lossi tagasi, kus tema auks korraldati suur pidusööming. Rüütel pidi oma elus ja käitumises lähtuma kolmest põhimõttest: 1. fidélité ehk ustavus, mis omakorda jagunes kolmeks tähenduseks – kogukondlik, feodaalne ja poliitiline; 2. largesse ehk heldekäelisus; 3. prousse ehk vahvus. Rüütel pidi alati daamide suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Tavaliselt üks vanemaid ja auväärsemaid daame, hiljem lossi vaimulik, õpetas postele usuõpetust. Neid õpetati ushtuma täieliku andumusega kõikidesse pühadesse asjadesse- jumalapiltidesse, pühadesse reliikviatesse.
See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Sageli tehti seda mõne tähtpäeva puhul või suuremal usupühal. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlusest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlile suhtes 3 üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Nüüd hinnati relvakandjat lossitubades viisakuse, graatsilise ja kiire liikumise, osavuse, teravmeelsuse, armastusväärsuse, tantsu- ja lauluoskuse järgi. Väljaspool lossi aga ratsutamise, relvakäsitsemise, mehisuse, tugevuse ja vastupidavuse järgi. Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning
Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Kui keegi löödi rüütliks, siis oli ta rüütel igavesti, umbes nii nagu preestriks pühitsemise korral, kuigi rüütlitseremooniast ei saanud iialgi päris sakramenti. Keskaegne sõjamees 3.2 Rüütlidaami kasvatus
annaabi.ee 
