mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad
pakub. Teised, arukamad otsustavad olla ja jätkata oma elu, võidelda, nagu seda tegi Hamletki. Ta oli tugev ja tahtis tuua õigluse maailma (paljastada oma isa mõrvar). Hamleti monoloog Olla või mitte olla - see on küsimus. põlatud armu piinu, kohtu aeglust Mis oleks üllam - vaimus taluda ja võimu jultumust, ning jalahoope, kõik nooled, mida vali saatus paiskab, mis malbe teenekus saab väärituilt või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? kui ennast igaveseks vabastada Surra, magada - muud midagi, sest nõnda võiks palja pussiga?" uinudes kaoks hingepiin ja kõik need Kes koormat kannaks ja higistaks tuhat häiret, ning ohkaks elu vaevus, kui kartus mis meie liha pärib looduselt. millegi ees pärast surma sel See oleks lõpetus, mis hardasti
mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võibolla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad
teenijaskonnaga, kes tema järel pidevalt nuhkisid. Ta ei tahtud oma eniseid koolikaaslasi samal tasemel kohelda. ,,Sa rõve lurjus, verine himur, julm reetur, ilge verepilastaja! Oo, kättemaks!" Hamlet oli tüdinenud mõtisklustest, mis ta edasi tegema peaks. Ta otsustas isa mõrvarile vääriliselt kätte maksta. ,,Kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust, ja võimu jultumust, ning jalahoppe, mis malbe teenekus saab vääritult, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?" Hamlet arutles selle üle, kas õigem oleks elada ja võidelda või alla anda ja oma elule lõpp teha ehk ,,Olla või mitte olla see on küsimus." ,,Ta õige palga sai, sest selle mürgi ta ise segas. Teineteisele me peame andeks andma, üllas Hamlet, et sind ei koormaks minu ja mu isa, mind aga sinu surm." Laertes mõistis, et kuningas kasutas teda vaid vahendinda, et Hamletist vabaneda
tabada. Järsku kiljatas kuninganna. Ta oli joonud klaasist, kus oli mürgitatud jook, juhuks kui Hamlet peaks duelli keskel juua tahtma. Kuninganna suri. Sellepeale Hamlet torkas Laertest ja seal nad surid kõik koos. Kas kättemaks on tugevus või nõrkus? Andestamine Kas Hamlet oli hull? Tsitaadid · ,,Kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust, ja võimu jultumust, ning jalahoppe, mis malbe teenekus saab vääritult, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?" Hamlet arutles selle üle, kas õigem oleks elada ja võidelda või alla anda ja oma elule lõpp teha ehk ,,Olla või mitte olla see on küsimus." · ,,Ta õige palga sai, sest selle mürgi ta ise segas. Teineteisele me peame andeks andma, üllas Hamlet, et sind ei koormaks minu ja mu isa, mind aga sinu surm."
mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui end igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks, ja higistaks ja ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma - sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi, - ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad
annaabi.ee 
