Kirjastuse Bompiani filosoofiliste, sotsioloogiliste ja semiootiliste sarjade väljaandja. Semiootikaprofessor Bologna ülikoolis, temast sai ka kommunikatsiooni- ja teatriteaduste instituudi direktor. Kuulus neoavangardistliku rühmitusse. Jätkates futurismi, dadaismi ja sürrealismi avangardiliikumise ajaloolisi traditsioone, pürgis see kirjanike ja teoreetikute liit kehtivate kirjanduslike normide süstemaatilise rikkumise poole. Eksperimentide kaudu lüürika, romaani ja eriti uute teatrivormide alal äratas rühmitus 63 rahvusvahelist tähelepanu. Õpetamis- ja kirjastajatöö kõrval oli Umberto Eco tegev mitme kultuuri- ja teadusajakirja toimetuses, kirjutas arvukaid artikleid ja aitas ise kaasa ajakirjade asutamisele. Organiseeris ta Milanos esimese rahvusvahelise semiootika kongressi. Ta on tema enda poolt San Marino ülikooli juurde asutatud semiootika instituudi president. Semiootika, kirjanduse ja
Eelkõige rituaalse teatriga seotud :pöördutakse arhailiste materjalide ja kultuuride poole, kehtestatakse rituaalsus teatris. Interkultuuriline teater (Brook, Artaud) eri kultuuridest pärit materjalide (müüdid, tekstid, kehatehnikad, muusika, pillid, rituaalse praktikad jne) segamine ja koosesitamine ühes lavastuses. Iseloomulik rituaalne teatrikeel. Laias mõistes igasugune teadlik ja eesmärgipärane kultuuride kõrvutamine teatrivormide ja tehnikate kaudu, rõhutades kultuuride sarnasust või erinevust, otsides universaale. Kitsamas mõistes on kultuurielementide eesmärgipärane ja teadlik segamine, kus lavale tuuakse midagi kultuuriliselt võõrast, mis ei pruugi olla võõristav. Kultuuriline kõrvutamine: · Intrakultuuriline kultuurisisene praktika, kus piirdutakse oma kultuuris olevate tihti unustatud traditsioonide vahendamise, taaselustamise ja juurte otsingutega.
(mitteelulisus).1549. Aastal avaldas Plejaad oma manifesti, kus muuhulgas öelda, et lava tuleb ära võtta farsilt ja moraliteelt ja anda see uuele tragöödiale ja komöödiale. Plejaadi autorite näidendeid etendati õukonnas, populaarseim oli Etienne Jodelle'i komöödia ,,Eugene ehk Kohtumine" 1552. aastast. Rääkis see noorest vaimulikust ja tema intriigidest ja seiklustest. Plejaad aitas kaasa vanade teatrivormide lahkamisele. Pariisi ainus teatrisaal oli Hotel de Bourgogne. Kujutas see endast (algselt polnud ehitatud teatrisaaliks vaid ballimängusaaliks populaarne mäng omal ajal, kitsad ja pikad teatri tegemiseks ebamugavad saalid) 1634. aastani oli see Pariisi ainus teatrisaal. Siis avati Marais' teater. HB'ga seotud tegelane Alexandre Hardy (1570-1642), kes oli tegelikult näitleja trupis, mis 1559. aastal sõlmis Hotel de Burgogne'ga lepingu. Issanda Vennaskond üüris seda saali välja
annaabi.ee 
