Pöörab palju tähelepanu pisidetailidele. 80.-tel tugevnevad rahvuslikud motiivid, sümbioos modernse ja klassikalise luule vahel. Apokalüptika. Proosa: „Seitsmes rahukevad“ – kohati autobiograafiline, aga samas ilukirjanduslik. Tegemist on romaani, mitte mälestustega. 13. Mati Undi proosa ja näidendid. „Võlg“, „Mõrv hotellis“, „Via regia“ (teatriuuenduse lugu), „Sügisball“, „Öös on asju“, „Doonori meelespea“. Roll teatriuuenduses – üks põhilisi eestkõnelejaid, teatriuuenduse teooria ja ideoloogia sisestaja Eesti kultuuri, kriitik. Algul töötas Tartu Vanemuises, siis Tallinna Draamateatris. Proosas seosed Undi ja Lutsu vahel. Alguses oli proosa tinglikult realistlik, aga see polnud ühemõtteline. Realistlikul põhjal romantiline kiht. Teine periood on psühhomodernistlik, Unt keskendub tegelase psühholoogiale ja psühholoogilisele irratsionaalsusele. Dokumentaalsuse ja ilukirjanduse segipaiskamine
Me ei näe teda enne 78ndat aastat, kuid siis ka otseselt ei näe, kui ilmub 1978ndal aastal Madis Kõivu ja Hando Runneli pseudonüümi Jaanud Andreus Noorembi all etendus „Küüni täitmine“. Uuenduse monoliidsus hakkab hargnema ja tekib mitu võimalust, jääb alles vanem mudeldav tendents. Mingil määral ilmub selliseid tekste veel – müüditeisendamise laine jätkub. Alustekstide töötlemine jätkub ka teatris. On igasuguseid servapealseid ja imelikke tekste, mis teatriuuenduses uue ilme saavad. „Põrgupõhja uus vanapagan“ saab lõpetuseks teatriuuendusele. Üks oluline küsimus, aga selline mõistatuslik, on absurdidraamastaatus. Näeme 70ndate/80ndate teatris, et absurdidraama lavastused hakkavad olulist rolli mängima (Juhan Viiding nt). Absurditeatri fenomen jõuab pärale suurel määral tõlkenäidendite kaudu. Eesti kirjandusest sellist näidet tuua on aga raske.
Näide eksperimentaalne suhe lastekirjanduses hakkab tööle. Olulise luuletaja ja draama autor. Olulisus tuleb välja 1960ndate kontekstis ja radikaalsem külg 1960ndate lõpust. 8. ,,Tuhkatriinumäng" ja uue draama läbimurre Eestis. Tekst on omaette kirjandusfenomen. Aluseks muinasjutt, mis on peapeale keeratud. Prints läheb õiget Tuhkatriinut otsima (elumõtte kahtlev küsitelu). Varasemate tekstide ülekirjutamine nii kirjanduses kui ka teatriuuenduses. Küsimus, mis on õige ja mis vale, muutub keeruliseks (Olla v mitte olla). Süü ja vastutus, juhuse ja paratamatuse, illusioonide puudumise ja lootuse kinnitamise teemad kontsentreeruvad. See on Rummo luules sellest peale olemas. Süveneb mitmekihilisus, sagenevad allusioonid varasematele eesti luuletajatele ja sõnalummuslike seisundiluuletuste juures liigub üha enam kõnekeelsuse ja sotsiaalsuse poole. Tegemist ruumi modelleerimisega. Läheb lossi, kus seikleb
annaabi.ee 
