o Tegelase funktsioon tegelaskonnas ja loos. Keerukuse ja individualiseerituse astme järgi eristatakse vähemalt kolme tegelaskontseptsiooni: o Personifikatsioon - tegelane, kes isikustab mõnd abstraktset ideed, üldist nähtust vms. Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus. o Tüüp - üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste tunnuste kogumit Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral. o Karakter - individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja
Tüüp on üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/ või psühholoogiliste tunnuste kogumit (Pfister 1977:244-245): üldine, grupiomane domineerib selgelt isikupärase üle. Tuleks vältida "tüübi" kasutamist negatiivse hinnanguna - kui tüüptegelase lihtsustatus ja skemaatilisus on taotluslikud, ei saa kirjanikku andevaesuses süüdistada. Draama ajaloo rikkalik tüübigalerii on tänapäevalgi tüüptegelaste loomise ammendamatu varamu. Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted (vt. Théâtre. Modes d'approche 1980:182). Teatriajaloolised tüübid (maskid) on näiteks antiikkomöödiast pärinev miles gloriosus (hooplev sõdur), commedia dell' arte Arlekiin ja Pierrot, klassitsistliku komöödia teener jne. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral (näiteks eesti sõjajärgse draama (A
Draamatekstides tehniliselt teeb asjad võimatuks, aga tekitab küsimusi ka see, et lõhub lugu, see ei ole lineaarne lugu: mõnikord selge, mõnikord segane. Kui looga teatritükis probleeme, siis lavastajal suuremad probleemid. Rähesoo sidunud draama loomingut mitme taustaga: üks taust on film, räägib sellest, et Kõivu draamateostes avaldub tehnilisi võimalusi ignoreeriv filmilikkus: tagasivõtted ajas jne. Rähesoo seob Kõivu vanakreeka teatritraditsiooniga: traditsioonid ja konkreetsed asjad (kui räägime mingist suurest saatuslikkusest tekstides, siis võib olla tragöödiaid meenutav, antiiktraditsiooniga seotud tekste on Kõivul ka). Toimiks ka muusikaline printsiip. Väga võimsa mälestuse jäättis Peiarite õhtnäitus 1997, muusikaline rütm, Kõiv oli muusikaarmastaja. Rähesoo ja Epneri kirjelduste modifitseerimisel 3 sorti draamatekste: 1. suurvaimudele pühendatud näidendid, ühe alagrupi
annaabi.ee 
