vabaks · Kõige enam võitsid Aischylos ja Sophokles · Auhinnad olid rahalised Koor · Ülesandeks oli orkestral laulda ja tantsida · 12 15 lauljat ja tantsijat tragöödias · Kuni 24 lauljat ja tantsijat komöödias Näitlejad · Kelle mäng publikule ei meeldinud, seda loobiti vahel toiduga või isegi kividega · Olid alati mehed ja kandsid maske · Mehed mängisid ka naiste osi · Määrati jõukaid sponsoreid katmaks teatritegemise kulusid Maskid · Olid valmistatud lõuendist ja kaetud kipsiga või puuga · Miimikat ei saanud kasutada · Igal tegelasel oli oma mask · Vahetades rolli, vahetas näitleja ka maski · Oli ka kahepoolseid maske ühelt poolt kurja, teiselt poolt rahuliku ilmega · Maski osaks oli ka parukas Riietus · Kõik elemendid pidid andma suurenduse · Kanti koturne paksu tallaga jalanõud · Kitoon varrukatega ülariie
Lootes parematele majanduslikele võimalustele kolis Ird koos lesestunud võõrasemaga 1927. aastal Riiga. Seal tegutses ta töö kõrvalt ka kohalikus Eesti seltsis, eriti lüües kaasa sealses näiteühingu tegevuses. 1930. aastal tuli Ird tagasi Eestisse sõjaväeteenistusse. Peale ajateenistustust katsus leida Tallinnas tööd ning soovis astuda kolledzisse. Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi nooruk pöörduma tagasi aga KilingiNõmmele, kunagisse noorusaja kodusse. Teatritegemise algus Saanud peamise sissetuleku maarlitöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist, võttes osa näitemängu seltside tegemistest ning jälgides järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal hakkas Ird tööle poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka juba lavastajana. 1933. aastal lavastas enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõda (Vilde)".
tulevikku. Teatritegevus Tartus 18. ja 19. sajandil Teatritegevusest Tartus 18. sajandil palju teada ei ole. Ilmselt peatus seal nii mõnigi rändtrupp, sest 1781. aastal kohandati teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, mis mahutas u 200 vaatajat. Aastail 1812-1862 takistas teatritegevust oluliselt Vene keisri Paul I kehtestatud ja 55 aastat kestnud teatrikeeld, mis olid 19. sajandi liberaalses Euroopas täiesti ebatavaline nähtus. Idee teatritegemise keelamiseks siin tuli Tartu Ülikooli juhtkonnalt, kes kartis etenduste halba mõju üliõpilaste moraalile. Vastu tulles üliõpilaste teatrihuvile, lubati neil 6-8 korda aastas rektori järelvalve all esitada ,,Väikesi dramaatilisi stseene", kuid naised ei tohtinud neis osaleda. Teatrikeeld ei takistanud etendusi andmast aga väljaspool linna piire; Tähtvere mõisa alale püstitati vabaõhulava, kus meelelahutuse kõrval kanti ette ka maailmaklassikat.
Kolmandaks valdkonnaks raamatuillustratsioonid. K. Raud kujundas Juhan Liivi luulekogu, Triik Tammsaare ,,Noored hinged" ja Noor-Eesti III albumi. Tuntud skulptor oli Amandus Adamson, kes on Russalka autor. Teatri professionaliseerumine 1906. aastal avati uus ja uhke Vanemuine (hävis I maailmasõjas, 1960 avati uus hoone, vana ei taastatud), millega algas elukutseline teater. Maja projekteeris soomlane Armas Lindgren. Teatri esimene juht ja lavastaja oli Karl Menning (1874- 1941), kes teatritegemise õppimiseks müüs oma maja maha. Lavastas palju Kitzbergi ning tegi näidendeid vahel ise ümber. Tõi Eestisse realismi. Rahvas aga soovis üldiselt komöödiaid. Menning pettus ja töötas pikka aega diplomaadina. Vanemuise põhiline dramaturg oli August Kitzberg (1855-1927) Estonia muutus kutseliseks teatriks samuti 1906. aastal, maja valmis 1913, arhitektiks samuti Lindgren koos esimese tunnustatud Soome naisarhitekti Wivi Lönniga.
annaabi.ee 
